A Travellerspoint blog

Goeree-Overflakkee ja Schouwen-Duiveland

Natuke kevadest ja suve esimesest poolest kah

Jälle on märkamatult mitu kuud mööda läinud ilma, et oleksin siia midagi kirjutanud. Tegelikult on suve esimene pool olnud ka suhteliselt sündmstevaene, sest oleme ju ratasteta. Senise suve võib lühidalt kokku võtta nii - metsas jalutamas käimised trammiga, palju kahejalgseid külalisi, kellele oleme Aglaiaga muuhulgas pakkunud giiditeenust tutvumaks Brüsseli vaatamisväärsuste ja kõrtsidega metroo abil ja korra ka rendikuudi abil tutvustanud oma tavapärast rannas käimise kohta. Ehk siis äärmiselt tavalised ja igapäevased tegemised. Tegelikult pole ühistranspordiga liikumisel midagi viga , aga paraku on kahejalgsed suhteliselt laisad ja kehvema ilma korral, kui on oht, et vahepeal võib märjaks saada, tuleb meil Aglaiaga leppida lihtsalt oma koduümbruse parkides jalutamisega ja vahel naabruse lammaste karjatamisega (viimasest on Katril oma arvamus, lammaste omanik oli aga täitsa minu poolt).

Tegelikult on siiski juhtunud ka üks väga tore asi. Õigemini juhtus kevadel kõigepealt kurb sündmus - meie kurjam, minu kasvataja lapsepõlvest ja vaieldamatu matriarh, 11-aastane kass Kiisu jooksis 14. märtsil ära. Esialgu meist keegi väga ei muretsenud, ta on ennegi mõne päeva omi asju ajanud ja siis tagasi tulnud. Aga päevadest said nädalad ja siis kuud. Tasapisi hakkasime juba leppima, et ju siis see meie tänava va vastik rebane talle saatuslikuks sai. Katri ei käinud enam öösiti õues kiisutamas ja meie Aglaiaga ei haukunud enam rebast nii vihaselt kui algul. Kõik muutus aga toredaks 11. juulil kui tuli kõne loomaarstilt, et tulge palun oma Kiisule järgi. Selgus, et Kiisu oli sattunud kodust mitte väga aga siiski piisavalt kaugele ühe vanapapi aeda, kes esialgu ei saanud aru, et tal on musti kasse kaks. Kiisu oli kõik need kuud otsinud tulutult üht korralikku kõutsi, aga paraku on siinmaal nende leidmine kaunis keeruline, sest valdav enamus viiakse juba kassipojana korraks arsti juurde ja... noh häälemurret neil ei tule. Vanapapi püüdis meie Kiisut kätte saada, aga tema võrratu iseloomu tõttu osutus see võimatuks. Lõpuks sai papi loomaarstilt rahustit ja kolmandal katsel sellise salakavala võtte abil õnnestus tal Kiisu kätte saada ning arst teadis kiibi järgi meile helistada. Meil on nüüd jälle kogu pere koos ja vajadusel asendab meid Aglaiaga urisemisel ja võõrastele hirmu nahka ajamisel jälle Kiisu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid meie eilsest kolamisest. Nädalavahetusel meil vedas ja meie käsutuses on mõneks ajaks pisike ratastega kuut (küll on kena, et on inimesi, kes autot eriti oluliseks ei pea), on teine kitsas küll, aga leidsime siiski Aglaiaga võimaluse, kuidas sellesse võimalikult mugavalt koos magama mahtuda.

01_mahub_magama.jpg

Kuna eile oli Belgias riigipüha ja keegi tööle minema ei pidanud, siis püüdsime kaotatud aega tagasi teha ja võtsime ette ühe kena uurimisretke Hollandisse. Alustasime Hollandi maakonna edelanurgast ehk Goeree-Overflakkee saarest, kus meil seni käimata oli. See on küll puhkamiseks ideaalne paik, sest ühtki suurt linna läheduses pole ja rannad on tohutult suured, seega ranna rahvastatus on täiesti mõistlik, eriti veel kohas, kus ujumine inimestele omal riisikol ja lubatud tegeleda igasugu lohesurfamiste jms-ga. No oli mõnus! Ma käisin lausa mitu korda lainetes surfamas, aga Aglaia eelistas lihtsalt päikese- ja liivavanne.

02_Goeree-.._rannas.jpg
03_Goeree-..os_ujub.jpg
04_Goeree-..os_ujub.jpg06_Goeree-..os_ujub.jpg
07_Goeree-..lve_all.jpg

Peale rannas mõnulemist otsustasime üle vaadata ka mõne selle saare linnakese ja leidsime midagi niisugust, mis pani Katri rääkima nukumajadest ja muinasjuttudest ehk siis imetillukese Goedereede, mis tekitas tunde, et ongi 14. sajand. Kohale jõudes üllatas meid korralik äikesevihm, aga polnud hullu, sest turuplatsil olid kenasti reas kolm välikohvikut ja seal saime oodata, et ilm ilusaks tagasi läheks. Ei saa jätta ka mainimata, et isegi seal kuulus korralik joogikauss kohviku varustusse.

Goeree-Ove..reede_1.jpgGoeree-Ove..dereede.jpg

Sealt sõitsime kodu poole tagasi Schouwen-Duivelandi saarele Zeelandi maakonnas. Seda saart oleme varem ka külastanud, aga alati vaid saare lõunaosa randa, sedapuhku uurisime kõigepealt põhjaosa. Renesse nimelise linna servast leidsime lossikese nimega Slot Moermond.

Goeree-Ove..and_250.jpg

Kuna samas teeristis näitas silt ka randa, siis loomulikult käisime ja vaatasime selle ka üle, täpsemalt kogu selle suure ranna osa, mida nimetatakse Kijkduiniks. Ka seal oli rand tõeliselt tohutusuur, osalt tänu mõõnale, aga ikkagi. Pealegi tundus, et kõik sealtkandi inimesed on hoolega lugenud ranna eeskirju ja teavad, et peale kella 7 tuleb koeri jooksutada, siis oli seal ka tõsiselt palju koeri. Seda peab siiski ütlema, et ranna suurus oli siinkohal miinuseks, sest vahemaad olid kole suured ja tutvuste sõlmimine raskendatud. Selles rannas oli meri vaiksem ja Aglaiagi käis pisut suplemas.

Korra tekkis kahejalgsetel ka hirm, et tuleb Aglaiat mööda randa taga otsima hakata, sest kohtudes ühe või kahega neist rannas on ette tulnud olukordi, kus Aglaia naasmist tuleb väga kaua oodata. Nii siiski ei läinud. Kui pärast Aglaialt küsisin, et millest selline muutus, siis ta ütles, et ta on lihtsalt hästi kasvatatud neiu, aga ise ma kahtlustan, et tegelikult ta lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda... Ah, et millest ma räägin? Vaadake pilti.

Kijkduin-A..hobused.jpg

Loomulikult oli olemas ka kena rannakohvik, kus sai pisut teiste neljajalgsetega muljeid vahetada. Rannakohviku osas võiks välja tuua mõned väga kenad asjad - kõigile klientidele anti juua, meie jooginõu oli muide märkimisväärselt suurem kui kahejalgsetel, lisaks oli neil kena pisike tüdruk, kes oli ilusti varustatud närimispulgakestega, mida meile veele peale hammustamiseks pakuti (erinevalt kahejalgsetest oli meie teenindus muidugi tasuta), ettekandja oli tõeline professionaal pai tegemises (tegi kõigile neljajalgsetele kohvikus ja nii mõnigi vanem kahejalgne härra oleks meelsasti neljajalgseks kehastunud ;) ), kõige vahvam meie kahejalgsete arvates oli see, kuidas kohvikusse suunati ja näidati, et kõik külastajad on väga oodatud - seda seletab kõige paremini alljärgnev pilt.

Kijkduin-r.._trepil.jpg

Peale kehakinnitust kohvikus tegime Aglaiaga veel mõnusa rannajooksu päikeseloojangul. Küll on hea, et siinkandis võivad ka kõik neljajalgsed ennast rannas vabalt tunda!

Goeree-Ove..and_299.jpg

Tagasi koju sõites külastasime põgusalt veel üht linnakest Burgh-Haamstede, et uudistada sealset lossi, aga selgus, et seda kasutatakse tänini elumajana ja seega olid kahejalgsed veidi pettunud, meile Aglaiaga meeldisid vallikraavi servas jooksavad kitsad, varjulised ja juba päris öised tänavad väga. Sellega oli päev läbi ja järgmist korda avasime Aglaiaga silmad juba kodus.

Posted by Naksitrall 01:01 Archived in Netherlands Comments (0)

Puhkusepäevik - II osa

Asturias, Põhja-Hispaania

17. aprill

+10 ... +18C sõltuvalt sellest, kas vihm või päike, enamasti päike ja soe

Täna võtsime suuna Hispaania põhjarannikule maakonda nimega Asturias. Tee peal käisime mitmes kohas uudistamas Biskaia lahe rannikut – oli ikka ilus küll ja mingil kummalisel kombel polnud sealne vesi üldse nii soolane kui nt Belgia või Hollandi rannikul.

Asturias_047.jpgAsturias_133.jpgAsturias_114.jpg

Õhtuks suundusime oma järgmisse peatuspaika Asturiase pealinna Oviedosse. Selle linna kiituseks saab öelda kohe väga mitut asja. Esiteks oli meie hotellituba, vabandust 2-toaline korter, nii suur, et oleksime vabalt võinud sinna kaasa võtta ka kõik minu ja Aglaia sugulased. Kohale jõudes oli meie saabumise auks taevasse ka ilus vikerkaar pandud. Magama ei pidanud sugugi hunnikus kõik ühes toas ja ühes voodis, vaid ikka meie jaoks oli eraldi suur tuba, väga mugava diivaniga...

Asturias_178.jpg

Teiseks oli linn ilus ja puhas, lausa nii puhas, et muudkui võidab Hispaania puhtaima linna tiitlit. Inimesed ja koerad olid väga lahked ja sõbralikud. Neljajalgsed küll pisut aravõitu, aga noh nad ütlesid, et pole meiesuguseid kunagi enne näinud, nii et võib mõista. Oma kahejalgsete laituseks pean ütlema, et muidu tüütavad küll kogu aeg fotokaga, aga tähtsate kohtumiste jäädvustamise magavad pidevalt maha. Ühe uue tuttava siiski kuidagimoodi nad pildile said.

Asturias_155.jpgAsturias_163.jpg

Kolmandaks on Asturiase rahvusroad (fabada asturias) ülihead ja nii suured, et mitte üks normaalne inimene neid üksi ära süüa ei jõua. Liha kvaliteet on neil tõepoolest tohutult hea. Ausalt.

Neljandaks joovad nad Asturias mitte veini vaid huvitavalt kallatavat siidrit, mis maitses meilegi Aglaiaga hea, kuigi kallamise iseärasuse tõttu me hilisõhtul pisut kleepusime...

Asturias_176.jpg

Välikohvikud on neil meeldivalt kitsad ja kui oma kahejalgsed parasjagu söövad siis kõrvallaua inimesed või kõrtsitöötajad pakuvad lahkelt sügamisteenust... Sellest muidugi ka üldse pilti ei tehtud.

18. aprill

+6 ... +18 C sõltuvalt kõrgusest merepinna suhtes, ilm vihmata kuni meie kolamised läbi said.

Täna siis uuesti mägedesse, aga sedapuhku Picos de Europasse. Kuigi sealsed mäed pole sugugi nii kõrged kui on Püreneed, kõrgeim tipp 2648 meetrit, siis jätsid nad vaat et veel sügavama mulje, kuna vähemalt seal kus meie käisime, on nad tõesti lihtsalt paljad kaljud – teeservad ripuvad kuristiku kohal ja ei ole mingeid tavapäraseid puid järsakuserval , mis sõites kahejalgsetele lootust annavad, et teelt välja sõites ehk ei kukugi päris kuristiku põhja. Noh Asturias jäi ju mauride poolt vallutamata just tänu Picos de Europale ja sealt vallutati tagasi ka kogu ülejäänud Hispaania.

Alustasime oma retke mägedesse Covadongast, kohast kust sai alguse kuulus reconquista - seal toimus aastal 722 lahing, kus ühe gooti hõimu kuningas võitis muhameedlasi ja rajas Asturiase kuningriigi, millest sai kristlaste tugipunkt võitluses muhameedlaste vastu. Tänapäeva Hispaania kuningakoda loeb ennast tema järglasteks, aga hispaania kuningas Asturiase kuningas polegi, vaid kõigest prints. Küll see kahejalgsete maailm on keeruline ja tundub, et eriti hulluks läheb asi siis kui nad veel siniverelised kah on... Meie suhteliselt mõistlikud kahejalgsed uudistasid Covadongas neitsi Maarja basiilikat ja muid sellega seotud vaatamisväärsusi, meie Aglaiaga aga tutvusime kohaliku elanikkonnaga, kes muide kinnitasid, et koeramaailmas on seal maal kõik korras ja kellegi veri pole valet värvi.

Asturias_2_016.jpgAsturias_2_017.jpg

Covadongast edasi sõitsime lihtsalt üles mäkke – teed läks ülesse 12 km ja 1056 meetrit. Tee peal tegime ilusates kohtades peatusi, imetlesime vaateid ja püüdsime teel püsida.

Asturias_2_035.jpgAsturias_2_075.jpg

Lõpuks jõudsime mägijärvede ehk Lagos de Covadonga juurde. Järved Enol ja Encina (justkui järvede E-pesakond ;)) asuvad 1134 m kõrgusel merepinnast ja nende juures sai autotee lihtsalt otsa, seega läksime matkama. See kõik oli kohutavalt ilus - järved, lumised mäed, lumeta mäed ja head vaated nagu mägedes ikka. Ei oskagi midagi väga kirjutada, panen siia parem paar pilti. (Teisel pildil olen muide mina ka peal...)

Asturias_2_095.jpg Asturias_2_107__2_.jpg

Järvedevaheline mäeselg sobis ülihästi ka korraliku mägedemöllu mahapidamiseks, sest hiljem sai ennast veel järves kosutada ka.

Asturias_2_145.jpgAsturias_2_148.jpg

Õhtul tegime veel kiire tiiru Oviedos ja nüüd pean ma lõpetama, kuna Katril on käes kamm ja see tähendab, et meil Aglaiaga hakkab kohe väga mõnus.

19. aprill

+16 ... +21C ja päike

Käib suuremat sorti asjade pakkimine ja Katri käib ikka kammiga ringi, sest me lähme nüüd näitusele. Näitus tegelikult ongi see tänu millele kogu meie reis teoks sai. Nimelt tuli e-mailile kõigepealt teade, et Oviedos on näitus, siis tekkis kahejalgsetel mõte, et oleks ju tore mõneks päevaks Hispaaniasse sõita ja siis kui näitus oli regatud (seda pidi tegema vaid paar nädalat varem), siis tekkis neil mõte, et aga kui juba minna siis võiks ju vähe pikemalt minna, kuna nagunii on ju enne veel pühad ja töönädal poolik ja... Noh minu ja Aglaia arvates olid need väga mõistlikud mõtted ning meil on kindel kavatsus ka edaspidi igati välja näidata, et meile näitused väga meeldivad.
See oli üks tore näitus, selles mõttes, et seal oli mõnusalt kitsas sees ja see tähendas, et sai palju suhelda kõiksuguste koertega – hispaania ja pürenee mastifitest alustades, lõpetades mopsidega. Näitusel selgus, et kuigi varasematel aastatel on seal käinud ka Hispaanias elavaid tiibetlasi, siis sedapuhku olime seal ainult meie Aglaiaga, ka oli kohtunikku vahetatud, algul pidi hindama mingi poolakas, aga igasugu mastifeid oli hindama pandud hoopis hispaanlane. See kohtunik ajas Katrile hirmu peale, sest meie ees olevad tõud tulid ringist järjest välja väga kehvade tulemustega, kohe nii kehvadega, et ei valitud isegi TP-d. Meil Aglaiaga muretsemiseks aega polnud, nii põnev oli kõigiga tutvuda – peab tunnistama, et hispaania koerad on ka täitsa normaalsed – keegi ei tahtnud kakelda, vaid ikka tutvust sobitada. Näitus läks meil mõlemal väga hästi. Siinkohal tahaksime Aglaiaga tänada Pilvi Pihlikut, kes eelmisel näitusel Luxemburgis koos emaga vaatamas oli ja Katrile mõned näituseringis käitumise näpunäited andis. Me Aglaiaga oleme küll kogu aeg sama püüdnud talle seletada, aga no ta on juba kord pisut kõva peaga. Igal juhul on Aglaia nüüdsest ametlikult (või noh ok, see vormistamine võtab pisut aega) Rahvusvaheline Kaunitar, ta ütles, et head sõbrad ja tuttavad võivad kasutada ka lühemat pöördumist – Kaunitar Aglaia ;). Igal juhul oli ta oma tulemuse üle nii rõõmus, et TP valimisel jooksis ta rõõmsalt galoppi, et minu kand kätte saada ja möllama hakata... mina siiski suutsin veidi oma rõõmu talitseda ja mängima hakkasime me ringis alles siis, kui kohtunik oli oma otsuse ära teinud :).

Oodates seda tüütut rühmaringi võtsime õues kohvikus päikest ja kui teised ringid ka läbi said, siis jätkasime tutvuste loomist – küll see oli tore ja kahejalgsete puhul naljakas – hispaania keelt nad ju ei räägi, puhtalt hääldavad vaid sõnu Dogo del Tibet ja see tähendas, et jutuajamised meenutasid kõrvaltvaadates kummalist sõjatantsu.

Asturias_n_itus_043.jpg

Üks asi veel, tutvusime seal ka mõningate kohtunikega, kes lõunapausi ajal samas kohvikus olid ja nad rääkisid, et sõidavad suve lõpus mingile Leedu näitusele hindama ja üks neist hindab seal tiibetlasi. Neile, kes sinna näitusele minna plaanivad annaksin veidi siseinfot – tal on hinnates alati taskud head paremat täis ja tegu on väga lahke tüübiga – esimese snäki pakkus ta meile kohvikus iseseisvalt ja kuigi ütles, et tal ülejäänut läheb pärast vaja, siis piisas ainult meeldivast käitumisest ja me saime kõik endale... ausõna ta keeras taskud pahempidi ja näitas, et enam midagi pole...

Õhtul peale näitust hakkasime koju sõitma, kodutee pikkuseks oli veidi üle 1500 km. Nüüd on jäänud veel täpselt 1000 km ja meil Aglaiaga on tagumine aeg magama minna, sest homme hommikul oleme me ju juba kodus ning seal on palju toimetamist.

20.aprill

+26 ja päike

Nüüd oleme kodus tagasi ja võtame oma vahepeal heinamaaks muutunud aias päikest.

UUED_PILDID_002.jpg

Kokkuvõttes julgen kõigile soovitada lõunas puhkamas käimist – nii meeldivalt jahe on seal... Meie Aglaiaga oleme igal juhul alati kõigi nelja käpaga reisimise poolt olnud, aga nüüd kui reisimine peaks sisaldama mägesid, siis ... noh võtame hääletamisel sabad ka appi ;)

Ja üks asi veel, mis varem mainimata jäi– kui peaksite samadesse kantidesse puhkama minema, siis ärge lubage oma kahejalgsetel sealsetele elanikele öelda, et olete tiibeti mastifid. Sõnal mastif (kõik, keda meie kohtasime, olid sõbralikud ja toredad) on sealkandis eriti mitte-koerainimeste hulgas millegipärast väga paha kuulsus. Pealegi pole sugugi raske ära õppida prantsuskeelset dogue du tibet ja hispaania keelset dogo del tibet ütlemist. Kui aga peaks mastif üle huulte lipsama, siis oleks kasulik kiiresti öelda dalai-laama ja siis suure tõenäosusega inimesed ei jooksegi laiali ega ei minesta :).

Posted by Naksitrall 12:38 Archived in Spain Comments (0)

Puhkusepäevik - I osa

Lõuna-Prantsusmaa, Andorra, Hispaaniat ka natuke

Päris paljud tuttavad on öelnud, et puhkamas peab käima lõuna pool, kus on soe ja mõnus. No sedapuhku me siis võtsime suuna lõunasse ja hakkasin puhkuse kohta päevikut pidama.

10. aprill

+26 C ja päike kodust startides, +18 C ja pilves Pariisi kandis (aga no oli ka juba õhtu)

Meie puhkusereis algas mitmetunnise hilinemisega ja süüdi polnud sugugi meie Aglaiaga, sest meil olid asjad aegsasti koos – juba eelmisel päeval lasime Katril kõik ära pakkida. Lõpuks kui minema saime, siis tundus, et sõna „puhkus“ on mõeldud väga otseses mõttes – me Aglaiaga magasime ikka jupiks ajaks ette ära ja olime pisut pettunud, et isegi aknast polnud eriti midagi vaadata, kuna sõitmise asemel tegelesime paljuski venimisega. Seoses lihavõtetega tundus, et enamus inimesi on otsustanud autoga kuhugi minna ja päris kindel on, et kõik pariislased olid otsustanud sõita lõuna poole ning tulemuseks oli „kerge“ ummik – 3 tunniga õnnestus meil edasi liikuda 100m vähem kui 50km ja esimesed 20km neist ei olnud veel ummikut...
Sadakond km Pariisist eemal sai hakata juba päris normaalselt sõitma ja leidsime kena suure puhkeala, kus käppi sirutada, õhtust süüa ja haistmismeelt teritada. Kena oli näha, et seal oli peale meie veel päris palju igas mõõdus neljajalgseid. Veendusime, et prantsuse koertel on pererahvas kenasti treenitud neid väljasõitudele viima – otsides kohta, kus meie kahejalgsetel õnnestuks keha kinnitada ilma tohutus sabas seismiseta, nägime väga palju kutse, kes olid teinud pika autos magamise vahele värskendava puhkepausi ja jalutasid puhkekohtade ja bensiinijaamade ümbruses ringi.

11.aprill

+ 8 ... +10 C ja erineva tugevusega vihm Lõuna-Pratsusmaa keskosas

Tundub, et lõuna poole sõit ei tähenda sugugi paremat ilma, vaid hoopis päris halba. Kogu päeva sadas – vahepael tibutamisi, aga vahepeal kohe päris ladinal. Ja kevad, mis Belgias on juba täiesti käes, hakkab siin taanduma – puud pole üldse veel lehes ja iga km sõidaks nagu üha enam ajas tagasi. Tore on ikkagi, sest palju on uut ja põnevat.
Päeva alustasime La Roque Saint-Christophe’st ehk kõndisime kalju sees, aga mitte koopas. See oli koht, kus kunagi lausa 55 000 aastat tagasi elasid neandertaallased ja seda kaljut kasutati elupaigana ja kindlustusena veel ka keskajal. Kirjeldada on seda kohta keeruline ja see läheks ka liiga pikaks, sest kõik oli kole põnev ja vaade võrratu. Jõudsime Aglaiaga järeldusele, et vanasti oskasid inimlased ja inimesed elupaiku palju paremini valida kui tänapäeval – mitte mingit ohtu, et keegi saaks ilma sinu loata läheneda, sest võrratult hea nähtavus on kilomeetrite kaugusele, pealegi kui teha koostööd teiste koertega, siis oleks võimalik vaid 6 min saata ilma mingit tehnikat kasutamata sõnum 18 km kaugusele vaid mõne haugatusega! (Inimesed on proovinud, et selle vana kaljuelamise parimate valvepostide kasutamisel on niimoodi võimalik sõnumeid saata).

saint-Chri.._koobas.jpg
Saint-Christophe.jpg

Sealt edasi sõitsime vaatama Chateau de Beynac’i – 11. sajandist pärit kindlust, mis kunagi kuulus Richard Lõvisüdamele. Tegemist oli väga muljetavaldava kindlusega, mille vanim osa on säilinud muutmata kujul. No, kes mind teab, teab hästi kui väga ma kindlustest lugu pean – mulle meeldivad need põnevad vaated, trepid, käigud ja lõhnad. Aglaia ehk päris nii suur fänn pole kui mina ja eelistab ennekõike hea vaatega kohti, aga tasapisi paranevad ka tema ajalooalased teadmised – täna leidis ta ilmeksimatult üles ja võttis valvepositsiooni sisse ruumis, mis kunagi ammu oli köök.

Beynac.jpg
Beynac-r__tlite_ruum.jpg
Beynac-Richardi_tuba.jpg Beynac-k__k.jpg

Chateau de Beynac’i juures väärib veel märkimist silt, mis esines kõigis parklates ja ka teel kindluse juurde:

Silt.jpg
Alumise sildi tõlge: Ärge jätke koeri autosse, koerad on kindlusesse lubatud.

Iseenesest pole selles midagi eriti tavatut, et kindlusse kõik külastajad oodatud on, aga see, et kahejalgsetele ekstra rõhutatakse, et oodatud on kõik, on kuidagi hästi kena neist. Ja hoolimata halvast ilmast polnud me sugugi ainsad neljajalgsed turistid.

Sellele kohale väga lähedal teisel pool jõge oli veel üks kindlus - Chateau de Castelnaud-la-Chapelle, aga sinna polnud meie Aglaiaga oodatud... Katri ja Janek käisid ära, aga ütlesid, et ega me väga millestki ilma ei jäänud, sest see ei olnud nii ehe kui eelmine – kahhelkivid põrandal, vineerist näituselauad, müügis olevad vanade seinavaipade koopiad jms sobimatuna tunduv kraam... Tegelikult oli see ka väga vaatamist vääriv koht, aga peale eelmist kindlust kuidagi vähem mõjuv.

Liikudes meie homse esimese sihtmärgi ja öömaja poole leidsime tee lähedalt veel ka ühe vahva kivi –Belinac’i menhiri. Pidi olema püsti pandud eelajalooliste inimeste poolt, aga miks ja millal täpselt ei tea keegi. Igal juhul oli see kõrge ja vaid mõnekümne cm paksune kivi täitsa viltu ning päris kindlalt kasutavad seda kohalikud karjakoerad infotahvlina... nii et mina arvan, et igasugu seletamisürituste puhul on teadlased täiesti unustanud võimaluse, et need on püstitatud hoopis eelajalooliste koerte jaoks.

Menhir.jpg

Õhtul jõudsime Belcasteli. See on imeilus keskaegne väike külake, kust loomulikult ei puudu ei jõgi ega loss. Jalutasime seal veidi ringi ja päev oligi otsas. Magama sõitsime paarikümne km kaugusel asuvasse suuremasse linna Rodezi.

Belcastel.jpg

12. aprill

+3,5 ... +5,5 C ja korralik vihm Lõuna-Prantsusmaa keskosas

Päeva alustuseks sõitsime Belcasteli tagasi ja võtsime ette paaritunnise jalutuskäigu ja ronimise, et leida üles jõe teisel kaldal asuva 5. sajandist pärineva Fort Lourdou varemed.

Belcastel-..i_algas.jpg
Fort_Lourdou.jpg

See oli väga kihvt koht – saime Aglaiaga täitsa vabalt mööda kaljunuki otsas asuvaid müüre ronida ja ühtlasi testis Aglaia ka meie kahejalgsete tervislikku seisundit. Nüüd on täiesti kindel, et Janekil on süda tugev ja Katril närvid korras, sest ei saanud nad ei infarkti ega närvivapustust... Aglaia nimelt leidis endale ajal kui meie parasjagu müüriserval vaadet nautisime, ülitoreda valvekoha, mis korra isegi mind kõhklema võttis, sest kivid olid vihmast väga libedad, aga noh see oli vaid hetkeks, lõpuks ikkagi olen ju mina see kes valvama peab ja nii võtsin sisse veidi kõrgema positsiooni... (tõele au andes oli see kaljuservast siiski kaugemal)

Fort_Lourd..epostil.jpg

Peale varemetes ronimist tegime Aglaiaga veel ka virgutava hommikuse möllu, varemete kõrval oleva kaljunuki peal ja ümber. Kui mina veel ümbrust uurisin. leidis Aglaia juba järgmise superhea valve-luurepunkti. Proovisin seda ka ise ning pidin tõdema, et antud kohas oli loodus tõeliselt mõelnud tiibetlaste peale`- keegi ei liigu mäejalamil meile märkamatuks jäädes ja samas on olemas kenasti ka vihmavari. Pildid seletavad ehk kõige paremini.

Fort_Lourd..ost_nr2.jpgFort_Lourd..uurekas.jpg

Edasi sõitsime La Couvertoiradesse. See on vana Templirüütlite linn, mis tänini säilinud ja kus inimesed jätkuvalt elavad. Kahjuks tuli meiega kaasa ka korralik vihm, mis meie kahejalgseid tõsiselt häiris. Vaatasime siis natuke selles linnas ringi ja ühtlasi ka linna ümbritsevatel lagendikel. Viimased olid nii ilusad ja mõnusad, et isegi vihm ei häirinud ning meil Aglaiaga kujutlesime kui tore võis seal vanasti olla lambaid kaitsta ja igasugu pahalaste puudumisel oma võitlusoskuseid arendada.

La_Couvertoirade.jpg
La_couvert.._llukad.jpg

Peagi pärast La Couvertoirade’st lahkumist sai Prantsusmaa Keskmassiiv otsa. See oli üks uhke laskumine võrratute vaadetega nii et mina kes ma olen pärit tasaselt Eestimaalt ja olen siiani Ardenne mägedeks pidanud istusin nina vastu klaasi ja imetlesin, õigemini me kõik tegime seda. Tagasi mõeldes olime me ju sõna otseses mõttes pilvepiiril juba alates Beynac’i lossist, sest tihtipeale avanes meile vaade pilvede ülemisele poolele . Samas pole me ju mägede mõistes eriti kõrgel olnudki, meie senine isiklik rekord jääb 1000m pisut allapoole, aga juba seegi oli väga muljetavaldav.

Edasi oli meil Aglaiaga plaan käpad enne ööbimispaika minekut korra Vahemerre pista, aga see sai saatuslikuks - meie reis sai Florensaci nimelise kohakese lähistel ootamatult läbi tänu ühele prantsuse tütarlapsele, kes hindas oma autojuhtimisoskust üle...

Avarii.jpg

Enne kui te nüüd ehmatate, siis mingil imekombel ei saanud meist mitte keegi viga, ainult meie armsa ratastega kuudi elutee sai otsa. Siinkohal peab kiitma kohalikku kiirabi ja tuletõrjet, kes jõudsid kohale imeruttu ning ei muretsenud sugugi ainult inimeste pärast. Omamoodi oli see lausa naljakas, sest sel ajal kui me ootasime Katri ja Aglaiaga tee ääres, et kõik avariiga seotud tähtsad asjad aetud saaksid, siis Aglaia otsustas, et midagi targemat nagunii pole teha kui natuke magada ja päästjad käisid iga natukese aja tagant kontrollimas, et kas kõik on ikka korras, sest pidi olema väga ebatavaline, et koerad nii rahulikud on... Samas no mis see närvitsemine ikka enam aitaks. Viimase sõidu selles autos tegime koos Katriga puksiirauto peal ja selleski suhtes tuleb võimuesindajaid kiita, sest tegelikult on mingi seadus, et inimesed ei tohiks istuda puksiiri peale pandud autos, aga Katril lubati ilusti koos meiega sõita. Parklas leiti meile kenasti takso ja selle ootamise ajal saime me meelt lahutada seal elava suure neljajalgse valvuriga. Väga sõbralik ja sümpaatne noormees oli. Sealt edasi tegime me enam kui 100km pikkuse taksosõidu Carcassonne’i hotelli. Ja tuleb tunnistada, et kui me Aglaiaga juba siia hotellivoodisse jõudsime, siis läks tuju kohe täitsa heaks. Kahejalgsete mured on muidugi suuremad, sest kuidagi tuleb siit Carcassonne’ist homme sinna Florensac’i politseisse saada ja noh ega me igaveseks siia jääda ju ka ei saa... Meie Aglaiaga oleme nüüd aga nii väsinud, et jääme magama ja usaldame kõik mured kahejalgsetele.

13. aprill

Hommik veel pilves, aga vihmata ja päeval tuli päike välja ja temperatuur tõusis +20C-ni

Päeva esimene jalutuskäik viis autorendi firmasse, mis oli seoses pühadega kinni... Janek suutis siiski lõpuks ühe firma leida, mis oli lahti ja kus oli ka meile sobivas suuruses auto. Ühtlasi otsustasime ka, et kui me juba nii kaugel kodust oleme, siis ei lähe me sugugi otse tagasi, vaid puhkame oma puhkuse lõpuni. No natuke tuleb oma plaane koomale tõmmata, kuna tänane päev läheb ju politseisse sõitmise tõttu raisku, aga ei midagi hullu.
Sõitsime siis Florensac’i politseisse. Jõudsime veidi enne kokkulepitud aega kohale ja peab tunnistama, et tegu oli üsna koleda paigaga – kõik oli kivist ja jube palju oli araabia sugemetega inimesi... Politseis võeti meid aga väga kenasti vastu, kõik asjad said suhteliselt ruttu aetud ja kella 6 paiku jõudsime juba Carcasonne’i tagasi ja jätkasime oma puhkust Carcassonne’i keskaegset kindluslinna vaatamas. See oli küll võimas – mitmekordsed müürid, millele tegime tiiru peale nii väljast kui seestpoolt müüre, saime Aglaiaga ennast mõnusalt tühjaks joosta ja mängida ka võitlust linna pärast – no enamasti jäin mina ikka peale, aga Aglaia oli visa ja jätkas võitlust isegi pärast teel hotelli poole :).

Carcassonne_-_v_ravad.jpgCarcassonn..lutamas.jpg
Carcassonne_-_myyrid.jpg
Carcassonne_-_m_ll1.jpg
Carcassonne_-___sel.jpg

Müüride vahel oli palju söögikohti ja poode. Sõime Cassoulette nimelist kohalikku rooga – just nimelt sõime, sest portsud olid väga suured ja nii mõnegi lihaampsu saime me Aglaiaga endale. Peale selle käisime poes ja sõime Aglaiaga Macarone nimelisi koogikeste moodi asju. Müüjad pakkusid seda meile Aglaiaga, aga millega täpselt tegu on ei saa ma veel avaldada, kuna meie kahejalgsed pole neid veel proovinud, aga meie soovituse peale ostsid mõned kaasa ja eks nad mingi hetk proovivad ka.

14. aprill

+3 ... +22 C sõltuvalt meie asukohast ja kõrgusest mere suhtes ning päike

Meie rendikuut on kõvasti väiksem (Kia Carens) kui varasem sõiduvahend ja hotellist lahkudes jõudsime Aglaiaga juba mõelda, et see saab olema kole sõit kui peame kahekesi tagaistmele ära mahtuma. Aga esimeses puhkepaigas, kus meie tegime hommikust jalutuskäiku, tegelesid kahejalgsed pakkimisega. Ainus asi, millest loobuma pidime, oli Royali toidukast, mis meie bussis täitis esiistmete vahelise laua aset ja kus sees olid igasugu koerte esmaabi vahendid (viimased kolisid lihtsalt ühte kotti). Kogu selle sättimise tulemusena on meil Aglaiaga nüüd mõlemal oma isiklik diivan autos ja olemine igati mugav.

Ülejäänud päeva kohta midagi kirjutada on kohutavalt raske, kuna emotsioone ei saa sõnadega edasi anda ja ka pildid on sellest kõigest vaid kahvatu vari. Aga no proovin siiski, mingi aimduse ehk saate (aga korrutage kõik vähemalt 100-ga!).

Peale kuudi komplekteerimist edasi sõites hakkasime tasapisi lähenema Püreneedele ja paistma hakkasid esimesed lumised mäetipud ning siis ka meie esimene sihtkoht Montsegur - 1207 m kalju otsas asuv kindlus, kus kunagi elas katharite ususekt, kellest 220 lasid ennast peale vallutamist usu pärast ära põletada... See tundus esialgu jalamilt lausa ligipääsmatu.

Montsegur.jpg

Prantsuse ristisõdjatel kulus 13. sajandil 9 kuud, et Montsegur ära vallutada, ma olin kohe kindel, et meil nii kaua ei lähe. Katri natuke kahtles ja muretses, et kas Aglaia ikka tahab ja jõuab sinna otsa ronida... Oh teda rumalukest! Meie Aglaiaga muretsesime jälle, et tea, kas need kahejalgsed ikka jaksavad... No ikka jaksasid kuidagi... Tee üles oli väga kihvt – täitsa päris mägedekoera tunne tuli peale – teed mööda voolas kohati alla vesi, kohati oli lihtsalt porine, kohati tuli turnida mööda juuri ja kohati mööda kive. Igal juhul, mida ülespoole jõudsime, seda paremaks läksid vaated ja kergemaks samm, see viimane muidugi ei kehti kahejalgsete kohta... Ülevalt avanev vaade ja kõik muu oli lihtsalt võrratu. Lisaks oli tore kohtuda teiste neljajalgsete turistidega, neid oli nii Prantsusmaalt, Inglismaalt kui Hispaaniast. Tegelikult tekkis meil Aglaiaga lausa mõte, et sinna võiks elama jäädagi – võimalused internatsionaalseks suhtlemiseks ja ennekõike muidugi täiesti ideaalsed valvepostid ja mugavad magamisasemed, pealegi proovisin ka selle paiga valve alla võtmist ja haugatus kostis ilmselgelt väga kaugele. Seda kõike kirjeldada on lootusetu üritus, vaadake parem pilte.

Prantsusmaa_4_093.jpgPrantsusmaa_4_102.jpg
Montsegur-Argos.jpgPrantsusmaa_4_069.jpg

Montsegurist võtsime suuna juba päriselt Püreneedesse. No küll oli ilus – ausõna isegi magada polnud väga aega, vaid ikka tuli aknast välja vaadata.

Teel_P_reneedesse.jpg

Kogu reisi tipphetk saabus aga pisut enne Andorra piiri – puhkepaik maalilises kohas ja...!!! See oli... emotsioonid... seda, seda ei tasu isegi üritada sõnadesse panna ja pildid..., need on küll tegelikkusega võrreldes suhteliselt ilmetud, aga vaadake ikka.

lumi_4.jpglumi3.jpg
lumi.jpglumi2.jpg

Andorras valisime oma peatuspaigaks Encampi linna ja hotell Parise. Miks ma hotelli rõhutan – sellepärast, et sealne vastuvõtt oli tõeliselt hea – inimesi võttis vastu hotelliinimene ja meid Aglaiaga hotellikoer. Muide hotellikass oli ka täitsa olemas, aga tema meiega lähemalt tutvuda ei soovinud.

Hotellikoer.jpg

Päris õhtul tegime veel ühe väikese jalutuskäigu Encampis ja leidsime väga kena pargi - valgustatud purskaevud ja suured kivid ja pardid ka veel.

15. aprill

+3 ... +13 C sõltuvalt hetkest ja vaheldumisi vihm või päike või rahe või äike või lumi

Hommik hirmutas päris ära, sest tundus, et tuleb üldse hotellis vedelemise ja shoppamise päev, kuna pilved algasid enam-vähem meie hotellitoa akna tagant ja muudkui sadas. Kaheteist paiku läks ilm aga ilusamaks ja läksime matkama.

Retke alguspunkt ehk Encamp asub 1260 m üle merepinna ja meie sihiks oli järv, mille kõrval olev tee on 1650 m kõrgusel. Seega täitsa paras ja kohutavalt mõnus ronimine – ehe mägirada, vulisevad ojad ja tasapisi teede serva tekkiv lumi.

Encamp-teel__les.jpgAndorra_102.jpg

Järve äärde jõudes hakkas sadama – kõige pealt vihm, siis rahe ja siis lumi. Õnneks oli seal kena söögikoht, kus saime suurema saju möödumist oodata, kahejalgsed veidi keha kinnitada ja meie söögikoha koertega aega veeta. Jah, ka seal olid oma koerad. Üks neist tuli meid veel saatma ka ning temaga koos said tehtud ka mõned kiiremad tiirud ja ühtlasi käisin ma ka mägijärves ujumas ära.

Restorankoer.jpg
Engolaster..-Aglaia.jpg
Engolaster.._ujumas.jpg

Encampi tagasi minnes valisime linna serva pidi, aga kõrgel piki mäekülge kulgeva tee – see oli peale ülesronimist ning enne allaronimist igati mõnus vaheldus ja pealegi veel huvitav ka – kohati päike aga kohati pilved, millest tuli sõna otseses mõttes läbi kõndida – pilve sees siis selgus kas parasjagu on vihm või lumi või... See oli nii kummaline - kui rada juhtus keerama, siis võis näha, kus pilv läbi saab ja kord kiirustasime vaid väikesesse tunnelisse vihmavarju ning avastasime, et vaid mõne meetri kaugusel tunneli teises otsas on ilus ilm. Ja loomulikult ei puudunud meie jalutuskäigult ka paks lumi, mis juba teist päeva mõjub meie kahejalgsetele imelikult – nad räägivad kogu aeg videokaamera vajalikkusest... Selle ca 10 km jalutuskäigu lõpuks saime veel kaela korraliku äikesevihma.

Andorra_247.jpgAndorra_289.jpg

Õhtul peale kuivamist ronisime Encampi oru teisele küljele vaatama vana 12.saj pärinevat kirikut, kindlust ja maju. Aglaia arvas, et tegelikult võiks Eesti kodu vabalt maha müüa ja hoopis seal renoveerimistöid alustada – ta leidis seal hämmastavalt häid vaatluspunkte ja ütles, et tunne on väga kodune. Katri ja Janek hakkasid vahepeal arvama, et äkki on Aglaia liiga väsinud, et muudkui tähtsa näoga istub või lamab... Aga noh lõpuks jõudis isegi neile kohale (umbes siis kui Aglaia juba mitmendat korda peale alla minekut uuesti pikalt üles mäkke jooksis, et head vaadet nautida... ), et tegelikult oli seal lihtsalt jube tore olla :)

Andorra_405.jpg

16. aprill

-3 ... +18C sõltuvalt meie asukohast ja kohati päike, kohati vihm

Hommikul pakiti hotellis asjad kokku ja öeldi, et tuleb pikem sõit. Poleks väga ära minna raatsinudki – nii mõnus ja kodune oli seal olla.

Hotell_Paris.jpg

Et päeva positiivselt alustada, siis Andorrale head aega ütlemiseks sõitsime Grau Roigi hommikusele talvisele jalutuskäigule (2100 m üle merepinna), kahejalgsete puhul rohkem hommikusele sissevajumisele...

Hommikune_..ajumine.jpg

Seal oli lihtsalt uskumatult palju lund ja kõige tipuks veel korralik lumesadu ka... Miks me ometi Andorrast ära minema peame!?!

Grau_Roig4.jpggrau_roigx.jpg
Grau_Roig2.jpgGrau_Roig3.jpg

Edasi sõitsime tagasi Prantsusmaale ja piki Püreneede serva Biskaia lahe poole. Ilmselt pole vaja öelda, et aknast välja vaadata oli huvitav kogu meie reisiseltskonnal.

P_reneed_198.jpg

Järgmise peatuse tegime pisikeses imeilusas kohakeses nimega Sauveterre-de-Bearn. Ilmastikuolud olid pisut muutunud...

P_reneed_200.jpg

See oli üks kummaline linn, sest miskipärast oskasid kõik inimesed inglise keelt - see on Prantsusmaal ülimalt ebatavaline. Seega meie Aglaiaga muutusime tavapärase c'est bon ja magnifique asemel äkki beautiful ja huge’ks nii kui inimesed taipasid, et meie kahejalgsed pole prantslased.

Edasi sõites tekkis mõte, et põikaks korra Hispaaniasse. Selleks tuli kasutada väikest käänulist mägiteed otse läbi Püreneede, läbi Ibaneta läbikäigust 1057 m kõrgusel merepinnast, kus asub mälestusmärk, mis püstitatud kuulsa lahingu auks – millest tehtud ka Rolandi laul, teate küll see prantslaste eepos. Igatahes aastal 778 peeti seal baskide ja frankide vahel maha ajalooline lahing, mille baskid võitsid ja noh selle koha peal sai Roland surma. Hiljem pidasid nad samas kohas maha veel kaks lahingut ja noh see kõik viis tollal baskide kuningriigi tekkeni ja tänapäeval... teate küll ju, et mõnedele baskidele meeldivad kangesti lõhkeained.

Koht ise oli väga kena ja jalasirutamiseks igati sobiv, kuigi peale Andorras käiku tundus see mitte mäe vaid künkakesena...

P_reneed_233.jpgP_reneed_217.jpg

Sealt edasi Roncesvallesse, mis on ajalooliselt tähtis koht ja asub kuulsal Santiago de Compostela palverännaku teel. Seal peatusime vaid korra ja võtsime suuna edasi Irati metsadesse. Vot see oli juba midagi – nii palju metsloomi korraga pole me Aglaiaga isegi unes mitte näinud – kitsed, terve kari punahirvi, hiired ja muidugi suur hulk igasugu kodustatud rohusööjaid metsaservas. Mõtlesime, et seal võiks rahulikult ära elada, aga kahejalgsed on imelikud, arvasid, et tegelikult nad õhtuks kitse- ega hirvepraadi ei taha, hiirtest ega lammastest ka huvitatud pole ja üleüldse ei meeldinud neile ka meile jahiks vajalik karvalõhnastus (noh, et rohusööjad meie lõhna ei tunneks). Meil Aglaiaga oli tore ikkagi, aga miskipärast olid kahejalgsed pisut närvilised (eriti potentsiaalsete õhtusöökide läheduses) ning sealne jalutuskäik lõppes Aglaia jaoks veeprotseduuridega parkimisplatsile paigaldatud joogivee võtmise koha juures ja kogu jahikavalus pesti maha. Saa sa neist kahejalgseist aru.

P_reneed_315.jpgP_reneed_329.jpg

Irati metsas sai päev otsa ja kuna sõit läks Püreneede Prantsusmaa poolsele küljele tagasi, siis keerasime ennast Aglaiaga sõidu ajaks mõnusalt magama. Ainus, mis meie und korra häiris, oli üks hispaanlane, kes oli suutnud oma auto pimedal mägiteel katusele keerata ja kahejalgsed läksid uurima, kas temaga on kõik ikka korras. Selgus, et ta oli lahti saanud vaid autost ja ise terve, nii et ütlesin talle suht kurjalt, et ei ole mõtet mägedes kihutada ja magasin edasi kuni jõudsime uuesti Hispaaniasse, täpsemalt Baskimaale, Iruni linna ja hotelli. Kiire öine jalutuskäik ja nüüd lähen magama, sest homme vaja varakult edasi rännata.

Posted by Naksitrall 15:55 Archived in France Comments (0)

Amsterdam

Põhja-Holland

Meil siin on viimastel nädalatel lõpuks (enam kui kuu ajase hilinemisega) kevad kätte jõudnud. Aga pole ka imestada,et alles nüüd, sest väidetavalt on veebruar siin nii päikesevaba vaid kord 100 aasta jooksul. Nüüd on kevad igal juhul käes – esimesed põõsad on jõudnud lehte minna ja nii üks kui teine asi ka õitsema hakata.
Kevad.jpg

Kaks viimast nädalavahetust võib kokku võtta sõnadega – Amsterdam ja natuke muud Hollandit ka. Amsterdam on täitsa vahva linn – inimesi on kogu aeg liikvel väga palju ja koerte puudust pole ka üldse, kuigi vahel on neid inimeste vahelt raske üles leida, aga me andsime Aglaiaga endast parima kohaliku elanikkonnaga tutvumisel.
Amsterdam.jpg

Kõige toredam koht asub aga Amsterdami raudteejaama vastas. See on kena koht, kus eespool müüakse raamatuid, tagapool näidatakse, tehakse ja müüakse kunsti ning minu ja Aglaia sisenemine uksest pani kõigi silmad särama, nii esimesel kui teisel nädalavahetusel... See on tiibeti kunstnike ateljee, kus oli mõnus Tiibeti hõng ja tekkis kohe kodune tunne. Esimest korda sattusime sinna mõned päeva peale Losari – Tiibeti uue aasta algust ja tähistamine oli veel käsil. Kahejalgsetele pakuti sel puhul tiibeti teed ja küpsiseid, viimaseid pakuti kenasti ka meile Aglaiaga – kohe täitsa head olid. Pean tunnistama, et sinna minek mõjub kohutavalt hästi nii enesehinnangule kui enesetundele üldse – meist räägiti lausa ülivõrdes ja paide ning sügamiste arv ei andnud ka sugugi põhjust nurisemiseks. Meist tehti palju pilte, nii et meie oma kahejalgsed ei pääsenud õieti löögilegi. Aglaia tundis ennast seal nii koduselt, et jäi vaikse tiibeti muusika saatel peagi sügavalt magama. Veetsime mõlemal nädalavahetusel seal kohe päris pikalt aega ja meile öeldi, et me oleme sinna alati tagasi oodatud ja tegelikult võiksime sinna kohe jäädagi... Katri ja Janek selle viimasega miskipärast nõus ei olnud. Kohtumata jäi meil Tashi Norbuga, kes on olnud Indias Dalai Laama kunstnik ja kes on tiibeti koeri kasutanud oma lasteraamatuid illustreerides ja kes on... pikemalt ma ei kirjuta, sest tegelikult võib temast igaüks lugeda internetist. Ta oli kahjuks meie jaoks täpselt valel ajal Belgiasse sõitnud, aga noh oma vennalt saab ta meie pildid ja üsna tõenäoliselt saame me veel temaga ka kunagi tuttavaks, sest kindlasti lähme sealt veel mõnikord läbi.
Tiibeti_poes.jpg

Meie kahejalgsed ostsid sealt omale koduseinale ka ühe kena pisikese maali. Selle ostu mõte jäi meile Aglaiaga küll natuke arusaamatuks – midagi huvitavat see ei tee, süüa ei kõlba ja mängida sellega ka ei tohi... aga noh neile meeldis ja seal peal oleva mantra vaatamine üksi pidi hästi mõjuma ja... nii et miks siis ka mitte. Pealegi selles ostus oli meil ka oma roll – minu ja Aglaia kohalviibimine kahandas maali hinnanumbrit.
Lisaks kõigile muudele põnevatele asjadele seal ateljees, näidati meile ka üht mitmeid kümneid aastaid vana joonistust, mis nüüd on liidetud ühe mandala alanurka – sellel on tiibeti tüdruk ja ilmeksimatult meie sugulane...
Vana_maal.jpg

Peale Amsterdami käisime uurimas ka selle ümbrust ehk Põhja-Hollandi provintsi. Igavesti ilus kant on ja vaatamist jagus nii meile kui inimestele. Peale vahvate linnakeste, külade ja loodusradade pakkus meile tõelise elamuse Amsterdamist loode suunas jääv mereäärne ala maantee kõrval. Õigupoolest oli seal tamm nagu nagu Hollandis ikka ja tammilt avanes ilus vaade, aga see vaade oli tavatult inimtühi – reeglina on päevasel ajal sõltumata ilmast keegi ikka kuskil silmapiiri. Peale selle üllatas tammi merepoolne külg – esimese hooga oli tunne,et oleme sattunud lennuväljale või vähemalt maanteele, aga tasapisi taipasime (ennekõike tänu kaldele),et ei, see on jooksmiseks ja jalutamiseks täiesti sobiv koht.
Tamm.jpg

Den Helderis käisid meie kahejalgsed vaatamas Napoleoni kindlust ja sealt kõrvalt tammi servast leidsime väga meeldiva sildi.
Vabalt_jooksmise_ala.jpg
Vabalt jooksmise ala

Mujal randades ju ka lubatud, aga tavaliselt siiski sel ajal, kui inimesed ennast küpsetada üritavad, tuleb kahejalgsed endale kaela kinnitada, et nad ära ei kaoks ja seega päris vabalt rannas olekut nautida ei saa (mitte, et me suvel enne õhtut randa väga minna tahakski, aga noh asi on lihtsalt põhimõttes). Loomulikult läksime ja vaatasime selle ala siis ka üle, kus isegi südasuvel keskpäeval võib kahejalgsed omapead jätta. Seal avasime me Aglaiaga 28. veebruaril suplushooaja.
Suplushooaja_avamine.jpg

Katril ja Janekil oli miskipärast kole naljakas... No tegelikult see päris nii mõeldud ei olnud, sest mererannas liiva peal olev vesi peaks ju tegelikult üsna madal olema... ah tegelikult on natuke piinlik kirjutada,kuidas me nii ettevaatamatud olime, nii et ujumise põhjust vaadake piltidelt ise.
Ujumise_p_hjus.jpg

Ujumise_p_hjus1.jpg

Meie õigustuseks ütlen, et see oli seal rannas esimene koer, keda kohtasime ja pean ühtlasi ka tunnistma, et nagu piltideltki näha, siis Aglaia oli oluliselt sihikindlam ja ronis nende kõrgete ja libedate kivide juurest välja, mina otsustasin, et ei hakka oma käppade tervisega riskima ja ujusin tagasi ning läksin kuiva maad mööda – sellepärast ma hiljem kohale jõudsingi.

Hiljem nägime seal veel päris palju koeri. Aga edaspidi vaatasime üsna hoolikalt, et nendeni viiks tee mööda kuiva maad, sest hooaja alguses on ju ühest suplusest enam kui küll... Üks kohatud elukas väärib veel siin äramärkimist – ta nägi välja üsna koera moodi, ta lõhnas nagu koer ja Aglaia arvas esialgu, et võiks temaga mõned kiiremad ringid teha, aga tema arvamus muutus pisut. See olevus põrkas mingil kummalisel põhjusel ringi nagu hullunud kummipall ja tegi seda nii kiiresti, et selle aja jooksul, kui Aglaia jõudis raskuse ühelt käpalt teisele kanda, oli temal juba 3 tiiru ümber Aglaia tehtud. Aglaia näoilme allolevatel piltidel annab ilmselt üsna hästi aimu, mis suunas Aglaia arvamus muutus :).
Koera_moodi_asi.jpg

Peaaegu_nagu_koer.jpg

Muus osas on ikka elu samasugune nagu alati – nädala sees käime Tervureni metsades tervisesporti harrastamas...
Tervisespo..vurenis.jpg

...ja tutvuseid sõlmimas.
Uued_tutvused.jpg

Posted by Naksitrall 01:30 Archived in Netherlands Comments (0)

Ebaõiglus, puhkus ja õppetund

Et jälle kole pikka vahet ei jääks, panen kirja, mis vahepeal toimunud on. Midagi väga erilist nagu polegi, aga noh.

Viimase blogi sissekande järel juhtus see, mis on novembri lõpus juhtunud juba viimased 4 aastat – Aglaia muutus (tagasihoidlikult väljendudes) eriliselt veetlevaks ja Katri-Janek muutusid eriliselt vastikuks. Ükskõik kui väga me Aglaiaga ka ei kinnitanud, et me tahame koos privaatselt aega veeta, ikka hoiti meil silm peal ja vahepeal ei lastud meid üldse kokku – üks õues, teine toas ja öösel mindi lausa niikaugele, et üks meist pidi puuris magama... Kogu selle ebaõigluse ainus põhjendus oli (nagu ikka), et me mõlemad oleme Prince lapsed ja pealegi polevat neil mingit plaani kasvatajaks hakata. Fakt on see, et koeramaailmast ei tea nad mitte kui midagi ja lõppude lõpuks oma kutsikaid kasvataks ju ikka meie ise! Mitte kuidagi ei õnnestunud neile aru pähe panna ja proovisin ma kõike, tõesti kõike. Isegi politsei kutsusin välja selle halva kohtlemise peale... Tulidki ilusti kohale, uurisid Katrilt, et mis lahti on, et miks ma õues urisen, ulun ja vahepeal nutan (ma muidu ei ole selline, aga see ebaõiglus...). Ja kujutate ette, Katri tunnistas kogu oma kuritegeliku käitumise täiesti ausalt üles ja politsei selle asemel, et tal käskida kohe selline õudus lõpetada, soovis talle hoopis naeratades ilusat jõulukuud!!! Kohutav.
Paar päeva enne minu sünnipäeva, hakkas kahejalgsete vastik olemine üle minema ja meil Aglaiaga lubati jälle koos olla, kuid selleks ajaks oli päris õige aeg juba möödas.

Päriselt lootust kaotanud ma siiski veel pole, sest arvestades, et siin võivad inimesed väga kõrgetasemeliselt kaevata selle üle, et talvel läheb vara pimedaks, tänavakivides on praod ja kingad saavad vihmaga märjaks ning vargaid liigub isegi valges, siis... ma natuke uurin ja loodan, et siin on olemas mõni misiganes volinik või õiguslane, kes selle kohutava diskrimineerimisega võitlema hakkab, kui ma avaldusele piisavalt käppi alla saan.

Minu sünnipäeva tähistasime sel aastal Eesti suunas sõitma hakkamisega ja see oli tore. Kuskil Poola keskosas hakkas tunduma, et sellest tuleb tõeline talvepuhkus – miinuskraadid ja lumi, Lõuna-Eestigi oli täitsa lootustandev. Viimsisse kohale jõudes selgus, et meie aias saab vabalt veevanne nautida ja lumest polnud jälgegi... Õnneks veidi külmemaks siiski läks ja korra nägime oma aias ka lume ära, aga see kadus sama kiiresti kui Belgias lumetormi järel.

Eestis käik ebaõnnestus pisut, sest suutsin kohe esimese päeva õhtul tobedalt oma käppa nikastada ja seepärast jäi nii mõnigi käik käimata (nüüd on kõik muidugi jälle korras). Aga ühtteist toredat jõudsime siiski teha – vaatasime üle enamuse kahejalgsete sugulasi ja kolasime natuke mööda Eestimaad ka.

Aastavahetusel käisime tuttavate uut elamist vaatamas – st elamist vaatasid kahejalgsed, meie vaatasime viirpapagoisid. Jube vahvad linnud olid, aga meile ei pidavat neid kunagi tulema, sest neile meeldib varahommikul sädistama hakata ja meie kahejalgsed ning varahommikune sädistamine hästi kokku ei sobi. Ilutulestikku käisime ka vaatamas ja saime mingil imelikul põhjusel kõigilt kiita, et me üldse ei karda... Aglaiale algas aasta 2009 tõelisse paradiisi sattumisega – naabermajas oli pidu, mille külalistest ca pooled olid lapsed ja neil olid vanemad kellele koerad väga meeldivad ehk Aglaia sai korralikult ja palju pai ja sügamist ja vorsti ja... ega ma ka ilma jäänud, aga nii palju ma seda ei naudi kui Aglaia. Pealegi mul oli natuke tähtsamaid tegevusi nagu nt uusaastatervituste jätmine puudele. Hommikul Aglaia õnn jätkus, sest selgus, et ka meie peol oli ühel sõbral tema väike laps kaasas, õhtul ta juba magas. Ta oli küll veel nii väike, et pai ta eriti ei teinud veel, aga masseeris küll mõnusasti... eriti hoolikalt minu saba.

Külas jõudsime käia ka minu emmel ja õeraasul ehk siis Grislil ja Amuletil. No Sanpo oli ka noh, aga mind temaga eriti kokku ei lastud. Räägiti, et poisid ja tüdrukutel ikka veel head lõhnad jne. Ma küll arvan, et pigem kardeti, et kui saame pead kokku panna, siis hakkame seda diskrimineerimisavaldust kirjutama, sest niipalju jõudis ta mulle öelda, et temaga sama pahasti käituti, ometi pole ta Grisliga mitte mingit pidi sugulane ja Marge on minu kasvataja...
Grisli_ja_mina.jpg
Grisli ja mina

Mina_ja_Amulet.jpg
Mina ja Amulet

Aglaia_ja_Sanpo.jpg
Aglaia ja Sanpo

Ja loomulikult käisime ka Nõval. See on minu ja Aglaia jaoks eriline paik – kohe täitsa kutsika tunne tuleb seal alati.
N_va1.jpg

N_va2.jpg

Peale Nõva, käisime korra veel ka Tartus Katri õe perel külas. Seal oli ikka natuke talve ka. Aga selle külaskäigu kõige toredam osa oli see, et meie kõige noorem sugulane Margaret, kes tänu oma naabrite sakslastele pisut koeri pelgas (kaugelt meeldisid enne ka), sai sellest üle ja veendus, et erinevalt neist naabritest oleme meie Aglaiaga täitsa toredad. Olime mõlemad ilusti vaikselt pikali ja ei läinudki väga palju aega, et ta teeks seda, mida kõik meie väiksed kahejalgsed sõbrad-tuttavad teevad...
Margaret_ja_Argos2.jpg
Margaret ja mina

Ainus, millest tõsiselt kahju on, on see, et Aglaia sugulased jäid seekord üle vaatamata. Noh mind isiklikult oleks kõige rohkem huvitanud Lonni nägemine, sest mäletan, et vähemalt üks aasta oli tema üliveetlev Aglaiast veidi hiljem... Aga isegi kui see tore aeg ka läbi oleks olnud, näha oleks ikka tahtnud kõiki.

Kolm nädalat „talve“puhkust sai igal juhul kiiresti otsa ja tegelikult arvestades, et ärasõidu päeval sai aiast jälle paras ujula, siis polnudki kahju minema hakata. Sõidu ajal tekkis tunne, et oleme teelt eksinud ja kogemata põhja poole sõitnud, sest mida kodust eemale, seda külmemaks ja lumisemaks läks. Saksamaal ja Hollandis oli kohati isegi -11 C. Meie Belgia-kodus nii külm muidugi polnud, aga ilusti -5 ̊C ja ca 10 cm lund oli küll.
Talv_aias.jpg

Talv_aias2.jpg

Ja, mis eriti tore, seda jagus veel paariks päevaks ning isegi Tervurenis, meie kodumetsas, oli täitsa talv.
Talv_Tervurenis_030.jpg

Rohkem nagu midagi väga rääkida polegi... või siiski. Üleeile so neljapäeval veendusin ma, et ei hakka kahejalgsetest vist kunagi päriselt aru saama. Ilm oli ilus – päike ja mõned soojakraadid. Läksime metsa oma tavapärasele ringile. Kui tiir tehtud sai ja autosse suundusime, siis nägin veidi enne parklat metsas üht väga huvitavat puud (suvel seda ei kasutatud, aga nüüd kui lehed maas, on see ideaalne infotahvel, sest asub ühe madala ja porise koha keskel nagu saarekesel ja inimesed sinna ei trügi). Mõtlesin, et lippan korra vaatama, las Aglaia läheb niikaua autosse ja Katri saab ka ilusti need tobedad rihmad, mida ta ikka kaasa tassib ära panna ja... Äkki märkasin, et autol uks kinni, mootor töötab ja juba nad liiguvad ka. Jooksin kiiresti parklasse, et ega te ometi mind maha jätta ei kavatse. Katri jättis auto seisma, tuli välja, rääkis midagi õppetunnist, hakkas küljeust lahti tõmbama ja... kostis väike klõbin. Katri kõndis tiiru koos minuga ümber risti keset parkimisplatsi seisva auto, katsus uksi ja kõik olid kinni... Helistas siis Janekile, kes pidi kodust puldi tooma, sest teisi võtmeid sel autol pole. Tunnike (see oli seal parkimisplatsil täitsa huvitav, sest tutvusin kõigi jalutama tulevate ja äraminevate koertega) hiljem oli Janek koos ühe tuttavaga kohal ja teatas, et pult vist ka autos sees ja, et minu jaoks teise rihma unustas ta kodust kaasa võtta. Ma korraks juba rõõmustasin, et saan veel lõbusalt aega veeta, aga ei midagi, kästi mul hoopis lamada ja paigal püsida ning üritati auto ust muukida. Õigeid vahendeid muidugi polnud, helistati mingisse firmasse, kes uksi lahti teeb ja selle eest 200€ tahab (noh selle eest aasta jooksul igasugu muud kummalised õppetunnid on oluliselt odavamad) ning saab tulla alles paari tunni pärast... Vahepeal tekkis neil isegi mõte, et lööks akna sisse, aga Aglaia ju sees ja võiks ehmatada ning jumal teab, millal Belgia teeninduskiirust arvestades uue klaasi saaks... Nii me siis ootasime ja ootasime ja lõpuks pimedas jõudis see õigete vahenditega mees kohale, tegi ukse lahti ja sõitsime koju... Terve selle seal passimise aja kui ka kojusõidu, ma muudkui nuputasin, et miks inimesed endale nii kalleid ja imelikke õppetunde teevad... või noh kui Katri tahtis väga teada, mis saab siis kui kõik autouksed on lukus ja ta ise autoga kuskil metsas... no ta oleks ju mind ja Aglaiat võinud enne ära koju viia...

No nüüd on küll selleks korraks kõik .

Posted by Naksitrall 02:29 Archived in Belgium Comments (0)

(Entries 6 - 10 of 20) « Page 1 [2] 3 4 »