A Travellerspoint blog

Natuke reisimuljeid

.....ja muud ka

Hetkel on õues akna taga selline ilm, et kohe mitte õue minna ei taha ehk siis paras aeg reisimuljeid kirja panna.
Märts hakkas peale halbade ilmadega. 1. märtsi esimestel tundidel vaevlesime kogu perega unetuse käes, õigemini und oleks olnud küll, aga meist läks üsna lähedalt (Saksamaalt) mööda Emma (see kena väike tormike, mis Kesk-Euroopat laastas) ja kuigi see siin mingit kahju ei teinud, siis müra tekitas küll korralikult ja tundus, et ta püüdis kõigest hingest rahega aknaid puruks loopida, seega magamisest meil kellelgi midagi välja ei tulnud. Kui valgeks minema hakkas jäi tuul vaiksemaks ja pärastlõunal piilus isegi natuke päikest, aga päev oli rikutud ja peale kodus vedelemise midagi teha ei viitsinud. Siiski oli ka veidi tore, et ilm halb oli, sest Katri ja Janek leidsid õhtul ühe kena poe, kus müüdi igasugust meile mõeldud kraami ja muule nännile lisaks saime (hästi vaikselt ja pobinal: ega ma seda Aglaiale anda väga ei raatsi) endale palli. Hästi kõvasti ja selgelt: tegelikult ma muidugi ei ole saksa lambakoer ja tegelikult ma olen täiesti täiskasvanud tiibeti mastif ja tegelikult mulle pallid üldse korda ei lähe ja tegelikult ma sellega üldse ei mängi (hästi vaikselt ja pobinal: no ainult mõned korrad päevas või ainult natuke rohkem ja seda ainult oma pereliikmete nähes).
Argos_ja_pall.jpg

Pühapäeval lubas ilm siiski õue minna ja nii sõitsimegi Belgiasse. Jah just nimelt Belgiasse, ma ei aja mitte midagi segi. Nimelt avastas Katri, et osa Belgiat asub Hollandis (paarkümmend kilomeetrit Belgiast eemal) ja tema tahtis väga minna vaatma linna, kus on võimalik, et ühes toas olles viibitakse erinevates riikides.
Meid Aglaiaga see linn eriti muidugi ei huvitanud, aga kuna lubati, et ikka mujal kolame ka, siis läksime rõõmuga kaasa. Teel sinna leidsimegi ühe kena lossi või kindluse, millel oli väga vahva park. Muidugi selgus seal umbes kolmanda pildi tegemise ajal, et fotokas saab kohe varsti tühjaks ja mulle tegi see väga rõõmu, sest ometi kord sai ennast täitsa vabalt tunda.
Taxandria_route_005.jpg

Peale selle kummalise linnakese vaatamist (väga vahelduv teekattemärgistus, palju lippe ja pidev ühest riigist teise sattumine) sattusime täiesti juhuslikult peale märgikesele, mis teatas, et tegemist on mingisuguse Taxandria route´ga. Janek otsustas sõita selle märgi järgi ja leidsime üles päris vahva metsa, kus ei olnudki kõik teed asfalteeritud, vaid ainult jalgrattaga sõitmiseks olid kiviplaatidest rajad, mida meie muidugi ei kasutanud. Küll oli seal mõnus joosta, eriti koduse tunde tekitasid pisikesed männid metsa all ja oh kui tore oli nende vahel metsloomade jälgi ajada. Muidugi selgus seal, et fotokas oli ennast vahepeal natuke kogunud ja loomulikult seda jälle kasutati, aga noh, andsime Agalaiaga endast parima... ehk nad said mitu ilusat pilti... metsa all olevast kulust.
Taxandria_route_019.jpg

Metsloomi me Aglaiaga kahjuks ei näinud küll aga nägime, et metsasihi teises otsas jalutab oma peremeest üks musta-valge kirju koer ja läksime tutvust tegema. Väga vahva poiss oli ja peremees oli tal ka tore ja lahke. Mingil kummalisel põhjusel pidas Katri vajalikuks meile järgi joosta ja ei olnud üldse eriti rahuloleva näoga kui lõpuks meieni jõudis. Ometi see maa ei olnud sugugi väga pikk, no ehk vaid kilomeetrike või natuke rohkem... Ega me Aglaiaga päris täpselt aru ei saanudki, miks ta tulekuga vaeva nägi – ei tahtnud tema selle koeraga tutvust teha ja viis meid ka veel ära, aga noh, vahel on Katri lihtsalt selline imelik. Igal juhul olime meie kenasti saanud oma energia ära maandada ja seega polnud midagi hullu, et pärast ära koju läksime.

Nädala sees läks ilm päris segaseks. Ükspäev nt oli õues 15 kraadi sooja ja siis sadas äkki taevast alla minu käpast suuremaid lumehelbeid, millele järgnes kohe vihm ja siis rahe ja siis jälle päike jne. Mingites Brüsseli osades sadas maha ka 15 cm lund, mis muutus väga kiiresti veeks, sellest nähtusest jäime meie õnneks ilma. Ja õnneks oli nädalavahetusel ilm igati mõistlik st ei sadanud ja seega sai päris mõnusalt ringi rännata.

Laupäevane ringreis algas diskrimineerimisjuhtumi avastamisega. Väikeses Belgia linnakeses nimega Hotton asuvad grotid, kuhu lubatakse AINULT väikseid koeri! Esialgu olime Aglaiaga päris solvunud, sest koopad on ju iseenesest igati vahava koht ronimiseks, aga samas ega 55 meetri sügavusel maa all just ümbrusele head vaadet pole ja niiske on seal ka. Ehk siis kaks mõjuvat põhjust, miks meie sinna eriti minna ei tahtnudki. Katri ja Janek käisid ära ja ütlesid pärast, et ega seal meil tore poleks olnudki, sest kuhugi ronida ei lubata ja kohati tuli kõndida mööda mingit metallsõrestikku ehk siis seal oleks võimalik liikuda ainult selliste suurte lestadega nagu inimestel kingad või siis süles. Nemad olid muidugi rahul, et igavesti ilus olevat olnud.

Pärast sõitsime La Roche en Ardennes nimelisse kohta ja see oli juba midagi tõeliselt toredat. Kui nemad käisid 55m maa all, siis meie tahtsime vähemalt sama palju mäest üles ronida ja valisime välja selle kena künkakese, mis alloleval pildil paistab.
K_nkake.jpg

Vot see oli juba lõbus – Katri ja Janeki vaatamine ajas tõesti naerma, sest ronimine tuleb neil sama hästi ja graatsiliselt välja kui ühel keskmisest nigelamal ninasarvikul. Üles minnes tuli neid pidevalt järgi oodata, sest ootamatult neile enam kahest jalast ei piisanud ja ikka võtsid käed ka appi. Paljudesse kohtadesse, kus meie käisime nad järgi tulla ei julenudki, kuigi näitasime, et seal saab ilusti istuda ja kinnitasime, et vaade on imekena. Allatulekust ei maksa aga rääkidagi... Oh oleks ometi koduaias ka selline kena küngas! Saaks ilusti kogu majaümbrusel silma peal hoida.
Grottes_de..che_166.jpg

La_Roche.jpg

Pühapäeval käisime sõbra soovil Belgia vanimas linnas Tongerenis antiigilaadal. See oli üks igavesti vahva üritus (ma loomulikult ei räägi sellest vanast kolast, mida seal müüdi). Tekkis lausa tunne, et äkki korraldati see üritus meie auks... Igal juhul koheldi meid tõeliste staaridena ja vahepeal tekkis lausa järjekord inimestest, kes tahtsid meiega rääkida ja pilti teha. Ei tea ehk oleks pidanud autogramme ka jagama :). Meie Aglaiaga oleme juba üsna harjunud, et meid siin prominentidena koheldakse, aga Katri ei harju sellega vist küll iial. Tal on vist liiga hästi meeles eesti inimesed, kellest suur osa paistavad arvavat, et koerad toituvad inimestest ja tuleks üleüldse ära keelata.

Peale turgu läksime looduskaitsealale, mis osaliselt asub osaliselt Belgias ja osaliselt Saksamaal. Imekena mets ja mis eriti tore, et kõrgemates kohtades olevate järvede ja ojade vesi on ka täitsa joogikõlbulik, mitte nagu meri või enamus siinseid mudaojasid.
Looduskaitsealal.jpg

Üks asi, mis jätkuvalt imestust tekitab on asfalteeritud metsateed, üliharva ka kruusteed. Selle poolest on Eestis ikka mõistlikum, et metsarajad on enamasti ikka looduslikud. Igal juhul meie kasutame siin jalutamiseks peamiselt metsloomade radasid.
Sellel samal looduskaitsealal on ka mõned tõsiselt kõrgemad kohad (üle 600m), kust me leidsime veel isegi natuke lund.
Tongeren_145.jpg

Pärast koduteel olles tahtsid Katri ja Janek minna vaatama ühe kindluse varemeid ja ega meilgi selle vastu midagi ei olnud, sest seal sai veel natuke ringi joosta ja kivikuningat mängida. Samas tekkis meil Aglaiaga tõsine kahtlus, et Katri ja Janek on üleväsinud, sest ei ole ju just väga loogiline minna mäest alla, et saaks pärast üles tagasi ronida...
Varemetes.jpg
Igal juhul oli kogu käik väga mõnus ja sel ööl ei oleks meie und suutnud segada isegi mitte Emma. (Kes ära on jõudnud unustada, siis see torm noh.)

Posted by Naksitrall 12:53 Archived in Belgium Comments (0)

Väike ülevaade veebruarist

No tegelikult ikka päris pikk jutt

Terve veebruari pole olnud ei viitsimist ega ka aega arvuti taha kirjutama istuda ja no midagi eriliselt põrutavat pole juhtunud ka. Aeg läheb siin lausa lennates, sest Katri ja Janeki koolitamine on parasjagu raske ülesanne. Siiski võime Aglaiaga oma töötulemustega päris rahul olla, sest tulemused on juba täitsa nähtavad.

Näiteks on Janekil juba täiesti selge, et hommikuti kui ta tööle läheb, siis ei tohi väga kolistada, kuna meie Aglaiaga tahame magada. Pealegi kui me juhtume magama välisukse ees, siis ei pea meid väljumiseks üles ajama, vaid mööda siledat põrandat on meid täiesti võimalik ukse abil eest ära liigutada. Katri teab ka juba päris hästi, et juhul kui tal enne 11 uni ära läheb, siis ärgu meid tülitagu, vaid joogu rahulikult kohvi ja lugegu uudiseid.

Igal juhul võin nüüd omadele kogemustele toetudes kindlalt väita, et inimeste treenimisel saavutab edu vaid läbi igapäevase kordamise. Mäletate veel seda drive-in näituseid põrmustavat pilti mu eelmises postituses? Nagu sealt näha oli, siis saime jaanuari lõpus korralikult varustatud Katri õpetamiseks vajalikuga ja loomulikult alustasime sellega kohe järgmisel päeval. Oh küll algus oli raske, küll ta kippus unustama, millal ta midagi andma peab ja mis järjekorras! Ometi pole ju tegelikult midagi keerulist – hommikul kõrvad, lõuna paiku kärsad ja õhtul peale sööki need pulli-jupid. Esimestel päevadel pidime Aglaiaga talle pidevalt meenutama, et nüüd oleks õige aeg ja ei hommikul me mingi pisikese pulli-jupikesega küll nõus ei ole, need kõlbavad ikka ainult õhtuseks hambapesuks. Aga päev-päevalt on asi paranenud ja nüüd peame Aglaiaga vaid vahel harva kapiukse ees istudes talle vihjeid andma.
Vihje.jpg
Vihje...

Ka on Katril nüüd kenasti selge, et kui oleme hommikul mõnusalt kõrvade seltskonnas aias viimasestki uneraasust lahti saanud, siis tuleb jalutama minna. Siin on palju parke, mis sobivad hästi info kogumiseks-jagamiseks, tutvuste sõlmimiseks, meelelahutuseks ja no Katri saab lihtsalt kevadet nautida (siin on kevad täies hoos, kõik õitseb jne) ning pilte teha (tüütu küll, aga no olgu tal see rõõm).
25_02_001.jpg
Mina olen siin tõsisemalt huvitunud poliitikast – Flandria ja Valloonia koerte vahelised vastuolud ja keeleprobleemid, üks Inglismaalt pärit labrador jätab väga huvitavaid ja hästi argumenteeritud nupukesi selle kohta, et EL-s oleks tagumine aeg kaotada liikumispiirangud, sest tegelikult on ju tobe, et tema paeb käima siin oma tütart vaatamas ja vastupidi ei saa jne jne. Aglaia peab selliseid tõsiseid teemasid pisut igavaks, küll aga on ta nüüd paremini kui kunagi varem kursis ilumaailmaga. Vahel isegi liiga hästi. Sellega seoses meenus mulle üks natuke naljakas lugu. Kohtusime oma kodupargis ühe bernikaga. Minu meelest on sellised libeda olemisega kohitsetud prantsuskeelesed tüübid veidrad ja igavad, aga Aglaia kinnitusel ei saa ühel naisterahval olla paremat nõuandjat uuema kosmeetika ja moesuundade osas. Noh jutustasid siis teised natuke aega ja Aglaia säras pärast, et sai teada uue võrratu nipi ja täpsed juhised, kuidas ennast rannahooajaks vormi saada. No minu meelest on Aglaia küll niisamagi kena, aga ei , temal ikka vaja, et nahk oleks pehmem ja karv kohevam ja mis kõik veel. Igaljuhul koduteel otsis ta üles selle kraavi, kus sees oli see minu meelest jubedalt nafta järele haisev (nagu tanker palava ilmaga Miiduranna sadamas), aga tema meelest jälle imepärane ravimuda... nii et nii ta seal siis oma mudavanni võttis.... ja peale seda nägi ta igatahes suht jube välja....
25_02_010.jpg
Peale tervistavat?! mudavanni

Uhh, nii vastik oli seda imetabast ravimuda käpagagi puutuda, rääkimata seal suplemisest Ei saa mina aru, miks need naisterahvad küll seda muda nii armastavad...määrivad näkku ja igale poole mujale...
Peale jalutuskäiku ütles Aglaia mulle, et tal läheb iluprotseduuridega veel natuke aega... Natuke... nad olid Katriga vannitoas üle kahe tunni ja pärast föönitamisele kulus veel mitu tundi! Nojah muidugi, eks see jälkus tuleb ju kuidagi endalt maha ka saada...
Aglaia kiitis pärast, et enesetunne on suurepärane ja olemine on kohe kordades parem. Minu hinnangul see teda küll kuidagi kenamaks ei teinud... Aga noh Aglaia hinnangul olen ma muidugi tüüpiline meesterahvas, kes ei tea midagi korralikust naha- ja karvahooldusest... Ainus, mida mina hästi tean, on see, et sel korral jäi meil ära iga pärastlõunane treening koduaias, sest üksi ma nüüd küll aias jooksma ei hakka ja iseendaga maadelda on ka suhteliselt võimatu.

Pöördudes tagasi aga jutu põhiteema juurde ehk kuidas on läinud Katri ja Janeki treenimine, siis nagu isegi veenduda võisite, on pidev kordamine andnud häid tulemusi ja esmaspäevast reedeni meil suuri probleeme ei esine. Isegi see on Katril täiesti selge juba, et kui on vihmane ilm, siis tuleb jalutuskäik asendada korraliku massaažiga. See on muide väga mõnus ja peab tunnistama, et tal tuleb see iga korraga aina paremini välja. Aga eks seegi ole ju harjutamise asi.

Mõningad asjad tahavad aga Katri ja Janeki puhul veel tõsist tööd. Eriti raske on selgitada Janekile, et nädalavahetused ei ole magamiseks ja üles tuleks tõusta siiski hiljemalt 8 paiku. Näitusele mineku päevadel pole muret, siis nad panevad omale äratuskella, aga muidu ei taha nad nädalavahetustel kuidagi vara tõusta. Siiski enamasti õnnestub nad juba umbes 10-ks liikuma saada, kaks tundi kolistamist mõjub päris hästi ja kui nad ikka kuidagi üles tõusta ei taha , siis tuleb lihtsalt minna ja nad voodist välja ajada. See kõik läheb veel mõningate raskustega, kuid siiski oleme saanud juba päris mitmetes põnevates kohtades käia.

Veebruari esimese nädalavahetuse veetsime üsna kodu lähedal Tervureni metsadega tutvudes. Mets siinses mõistes on muidugi üsna naljakas asi, täis igasuguseid silte ja kruusakattega radasid, aga noh päris vahva siiski. Pühapäeval leidsime Tervurenist tõelise metsatuka, st, et see ei olnud paksult täis inimesi, silte ja radasid, vaid ikka kohe päris metsik loodus. Pärast lugesid Katri ja Janek parklas olevalt infostendilt, et tegemist oli kohaga, kus üldse käia ei tohigi – reservaat nimelt. Aga noh, see seaduserikkumine oli väga mõnus ja kuna seal keegi käia ei tohi, siis järelikult pole seal ka politseid karta!
Tervurenis..mas_025.jpgTervurenis..ikkumas.jpg
Tervurenis seadust rikkumas

Veebruari teisel nädalavahetusel algas siin tõeline kevad – ilmad läksid väga soojaks ja seetõttu oli meie maja loodritel ka ülesärkamise soov kuidagi tavapärasest suurem. Laupäeval käisime natuke Prantsusmaal. Sõitsime kodust välja lihtsalt plaaniga minna Prantsusmaale mere äärde ja leidsime väga ilusa paiga – Cote d´Opale. Oi küll oli seal tore, nii palju võimalusi ronimiseks ja matkamiseks, seal olid lahedad I maailmasõja aegsed kindlustused ja üle mere oli ka Inglismaad näha. See on koht, kus Inglismaa on Prantsusmaale kõige lähemal ja kuna oli ilus ilm, siis olid Doveri valged kaljud hästi näha. Käisime neid Aglaiaga koos ka ilusti kõrgemalt kohalt vaatamas. See päev väsitas kohe nii mõnusalt ära, et me Aglaiaga tagasisõidul ei keeranud kordagi isegi mitte külge. Tegelikult jäi Cote d´Opales veel palju asju tegemata-nägemata, nii et sinna lähme me veel kindlasti tagasi.
Calais_de_Cote_015.jpg
Cote_de_Opale.jpgCalais_de_Cote_079.jpg

Pühapäeval kolasime Belgia rannikul. See oli ka väga mõnus. Suured liivarannad, kus sai mõnusalt joosta, natuke ujumas käia, düünides turnida ja rannapõõsastikus (paremat nime ma sellele anda ei oska) peitust mängida.
See rannapõõsastik oli väga mõnusalt okkaline (meenutas meie kibuvitsa aga veel tugevamate ja pikemate okastega, nii et mõjus läbijoostes nagu hea nõelravi. Katril ja Janekil oli sellest muidugi oma arvamus, aga ega nad meile sinna just järgi pugeda kah ei tahtnud, nii, et nende arvamus meid väga ei seganud.
Belgia_rannikul.jpgOostende-N..uis_118.jpg
Õhtupoolikul käisime veel ka Hollandis rannas. Seal küll uhkeid düüne polnud, aga rand oli isegi mõnusam. Rand on seal kenasti justkui sektsioonideks jaotatud suurte puupostide ridade poolt, mis tähendab, et seal lasti meid palju vabamalt joosta (ju siis Katri-Janek uskusid, et leiavad vajadusel ka iseseisvalt tee autoni) ja kui huvitavat infot veel neilt postidelt sai.
Oostende-Nieuwe_Sluis.jpg

Randade asi on siinkandis palju mõnusam kui Eestis, sest rannas võivad rahulikult käia kõik koerad ja isegi hobused ning paljudes neis nn sektsioonides ei ole inimestel nt ujumine üldse lubatud. Koertelt ei nõuta mingeid rihmu, va 1.juunist 1.septembrini kell 10.00-18.00. See piirang on muidugi mõistlik, sest oleme kuulnud, et sel ajal on rannad nii paksult rahvast täis, et merd ei näegi ja siis kui inimesed rihma otsast lahti lasta oleks suur tõenäosus ju et nad seal ära eksivad. Siiski üks asi on Eesti randades parem. Eestis pole mere ääres olles mingit vajadust juua kaasa võtta, sest jõe või oja leidmiseni kõlbab janu kustutamiseks ka merevesi, aga siin on see liiga soolane.

See Hollandi rand meeldis meile kohe niiväga, et käisime seal järgmisel nädalavahetusel uuesti. Erinevalt Belgia randadest olid Hollandis juba kõik rannakohvikud lahti ja seega ei tekkinud mingit probleemi, et Katri ja Janek oleks tühja kõhu pärast tahtnud hakata koju minema. Ning karpide näol oli seal kenasti suupistet meilegi.
Hollandis_mere___res.jpg
Hollandis_..008_134.jpg

Veebruari viimasel nädalavahetusel me eriti kuhugi sõita ei jõudnudki, sest käisime Gentis näitusel. Muide muljed on ikka jätkuvalt samasugused nagu kirjeldasin oma eelmises postituses. Aglaia esines oma tuntud headuses nagu bimbole kohane aga minule öeldi, et olen veel kutsikas. No kurat, kui nii juba öeldi, siis käitusin ka ringis selle vastavalt ja näitasin kohtunikule, kui hästi ma keset jooksuringi püherdada oskan... aga noh see selleks, eks ma siis kasvan veel veidi.

See olekski siis kokkuvõte veebruarist. Et edaspidi jutud nii pikad ei saaks, siis katsun edaspidi vähemalt reisimuljeid ikka veidi sagedamini kui korra kuus kirja panna, aga noh on lihtsalt kiired ja tegusad ajad olnud.....

Posted by Naksitrall 10:22 Archived in Belgium Comments (0)

Mouscron 2008

Ehk natuke näitusejuttu

Ausalt öeldes esialgu ei plaaninud ma blogisse näitustest midagi kirjutada, sest selleks on olemas igasugused teised lehed. Nüüdseks aga oleme Aglaiaga osalenud siin kahel üsna suurel rahvusvahelisel näitusel ja kuna kogemus on kodumaiste näitustega võrreldes väga erinev, siis ikkagi kirjutan.

Siinsed näitused ei ole drive-in tüüpi nagu meil, vaid näitusele minek tähendab täispikka tööpäeva. Kõik osalevad koerad peavad kohale jõudma, läbima vet-kontrolli ja saama kätte oma numbrid enne hindamise algust (see algab tavaliselt kl 10.00) ning ära minna ei tohi enne BIS-ringide algust (enne 16.00 need ei alga). Mäletan, et esimesel korral tundus see kummaline, sest oled justkui vangis – näituselt välja koeri ei lasta ja kui mõni kahejalgne tahab autosse minna, siis lüüakse talle tempel peale, et ta sisse tagasi saaks. Mõned küll hiilivad salaja minema, aga selle eest tuleb vahelejäämisel trahvi maksta ning võib ka oma näitusekoha kaotada.

Siiski pole see tegelikult midagi hullu ja terve päeva näitusel veetmise puhul on omad kasud sees nii kahejalgsete kui ka meie jaoks. Nüüd siis kõigest järjekorras.

Noh päris algus ongi juba eespool kirjas – sõidad kohale, näitad arstile passi ja saad koju saadetud paberitüki alusel näitusekataloogi ja kena vihikukese, kus kirjas igasuguste sellel aastal Euroopas toimuvate näituste info (Eesti infot paraku pole – ilmselt pole me veel selles osas Euroopasse jõudnud). Seejärel otsivad kahejalgsed mingi nurgakese, et uurida kataloogist, millisesse ringi minna tuleb. Kui ringi number on tuvastatud, siis tuleb leida, millises saalis see asub ja minna sinna oma numbrite järgi, neid annab tavaliselt kohtunike lauast mingi tädike. Ühtlasi tuleb ka tuvastada mitmendana ringi minnakse, sest keegi midagi ei kuuluta ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kirjade järgi algab kõigi tõugude hindamine ühel ajal, aga kuna see on reaalselt võimatu, siis tuleb uurida, et millised tõud on ringis enne ja kui palju neid on ning siis saab umbes arvestada, et millal võiks kohtunik järjega sinuni jõuda. Sellised ebahuvitavad asjatoimetused jätame me muidugi alati kahejalgsetele ja tegeleme sel ajal igasugu tutvuste sobitamisega neljajalgsete seas. Kui need asjad tehtud, siis saab suunduda muude tähtsate asjade otsingule – kus on meie tualettruum (meile oluline), kus on kohvik (kahejalgsetele oluline) ja kus asuvad müügiletid (kõigile, aga eriti meile oluline).

See tualettruumi asi on siin tõeliselt naljakas. Nimelt, kuna näituselt lahkuda ei tohi, siis asub see kas mingis sisehoovis või siis kuskil lihtsalt kõrge aiaga piiratud alal. Esialgu tundus see kole imelik, aga kui aus olla siis mulle see täitsa meeldib. Näiteks sel korral oli tegemist kenasti liivaga kaetud ca 3m laiuse ja mitte rohkem kui 10 meetri pikkuse alaga. Esmapilgul võib ju tunduda, et õudne, aga tegelikult imetore, sest see nurjab igasugused kahejalgsete rumalad plaanid hoida meid igaks juhuks teistest eemal. Milliseid tutvuseid seal sobitada sai! Minitaksidest inglise mastiffideni välja! Ja kõik uudised olid kenasti koos ja lihtsalt leitavad. (Muide seal olid tõeliselt tublid väikesed kahejalgsed koristajad, sest tualett oli kogu aeg korras, puhas ja viisakas, hoolimata sellest, et sel esimesel näitusepäeval oli kohal tublisti üle 700 koera).

Suurim erinevus siinsetel näitustel on aga näituse õhkkond, sest kõik on viisakad – mitte keegi ei urise, ei haugu ega ürita hammustada – ja see käib nii koerte kui inimeste kohta. Siiski, et asja mitte ilustada, pean ütlema, et üks ikka urises küll peale lõunat tualettruumi sissepääsu juures. Hommikupoolikul rääkisime temaga kenasti juttu sealsamas. Ei teagi, mis tal sisse läks, kas läks ringis halvasti või ei meeldinud talle need kolm kena pürenee mäestikukoera, kellega seal lobisesime, aga igal juhul see minitaks läks meist mööda ja ütles pahasti. Taksid muidugi on tujukuse poolest tuntud...
Muidu aga olid küll kõik väga kenad. Ilmselt on see siin tingitud sellest, et kes vähe kergemini ärrituvad või lihtsalt suurt melu pikalt ei taha, said omale kenasti isikliku pesa üürida. Mõlemal näitusel on olnud igas ringidega saalis täitsa kenad boksid ja kes kardab, et teiste võistlemise vaatamine närvi sisse ajab, saab ka kuhugi kaugemale omale boksi broneerida. Meie pole kordagi ise boksi võtnud kuna oleme Aglaiaga mõlemad sellist seltskondlikku tüüpi. Ja olid väga paljud neist boksidest tühjad või sisaldasid kahejalgsete varandust, sh nende lapsi. Ma ausõna ei tee nalja, vaid lõuna ajal oli väga tavaline pilt, et boksis magas-pikutas laps ja tema kahe- ja neljajalgne seltskond pidas seal ees justkui piknikku.
Mouscron_003.jpg

Mõni tund peale näituse algust oli meie kord. Ja meil läks hästi. (Nüüd tuleb ilmselt asja mitte jagavatele nn hiina keel, aga ma ei kavatsegi siin midagi põhjalikult selgitama hakata, sest nagu ütlesin ennegi, on näitusetulemustest rääkimiseks tegelikult teised kohad, aga kes asja jagab, saab aru küll). Mina käisin enne ja sain R.C.A.C.I.B-i. Ainus, mida kohtunik käskis teha, oli rohkem süüa. No kui aus olla, siis tean seda ise ka, aga mul on tegelikult vabandus ka olemas. Nimelt, kes mind paremini tunneb, see teab, et mulle detsembris mitte miski ei maitse ja ainus, mis või õigemini kes mind huvitab, on Aglaia (ta on detsembris alati kohe eriliselt võluv!) ja jaanuari esimene pool olen ka veel üsna isutu. Nii et tegelikult hakkasin korralikult sööma alles nädalake enne näitust ja no uskuge mind, nii ruttu vorm päriselt ei taastu. Igal juhul tundus, et kohtunik hakkas mind mõistma kui tüdrukud ringi läksid. Aglaia oli tõeliselt võluv ja enesekindel (ta oli seekord üldse väga võistlusvalmis, kohe nii väga, et puges juba varem piirde alt poistegi ringi!) ja kohtunik suutis, peale tema vaatamist laua juurde märkmeid tegema minnes, korrutada vaid „supörb! supöörb!". Kuna laud asus minu kuuldeulatuses, siis sain juba ette rõõmustada ja mul oli õigus – kohtunik ulataski C.A.C.I.B-i just Aglaiale!

Ringis käimisega seoses on siin veel üks suur erinevus. Näitustel, kus varem käinud olen, on kohtunik tavaliselt suhteliselt vaikne tegelane, kes räägib midagi laua taga istuvale inimesele ja vahel harva midagi natuke ka võistlejatele ning peale ringi tegelevad kahejalgsed mingi, enamasti läbi kopeeri kirjutatud paberil oleva, jutu dešifreerimisega. Siin sellist paberit ei anta, vaid hoopis kena diplom, kus kirjas koht ja hinne jms ning kogu jutu, mis muidu seal paberil on, kohtunik hoopis räägib ringis. Seega on ka kahejalgsetel süda rahul, et nad teavad täpselt, mida kohtunik arvas ja kui miski on arusaamatu, siis saab selle kohe kohtunikult üle küsida.

Aga aitab nüüd ringist ja räägiks veel sellest, miks selline näitus, kus tuleb kohal olla terve päev, tore ja kasulik on. Põhjuseid, miks siin näitused just sellised on, on palju. Üks on kindlasti see, et näituselt käib päeva jooksul läbi palju külalisi, mõni tuleb kohale alles päris päeva lõpuks. Kodumaistel näitustel on päeva lõpus kohal vaid üksikud kahe- ja neljajalgsed, kes muretsevad esinemiste pärast BIS-ringides ehk nad pole eriti suhtlemisaltid, hommikupoolikul tulek ei aita ka eriti, sest kes see ikka vabatahtlikult 10-ks kohale tuleb, kui ring alles kell 2 hakkab ja enamus läheb peale ringi lõppu jälle ära. Pealegi kuna ringid töötavad korraga, siis ei pruugi kõiki tõuge ikka näha. Seega niisama külastajaid on meil ilmselt palju vähem. Külalised on aga korraldajatele olulised, sest nemad maksavad piletiraha. Teine põhjus on see, et nii on meil võimalik külalisi enda osas harida, nemad omalt poolt aga kiidavad ja meelitavad meid (eks eneseuhkust ju näitusel upitataksegi). Nt Aglaia demonstreeris ühele emale, et kuigi tiibetlased pole just sülekoerad, siis me tegelikult ei toitu inimlastest. Oli ka palju neid, kes ei meid ei tundnud või tahtsid lihtsalt näha, millised me päriselus välja näeme, milliseid elamistingimusi vajame jne jne. See kõik on küll rohkem kahejalgseid puudutav, aga siiski ehk satub nii vähem koeri valedesse kodudesse või nn teisele ringile.
Aga nüüd kõige tähtsama põhjuse juurde. Mida teevad kahejalgsed kui nad on päris mitmeks tunniks paigutatud kinnisesse ruumi, kus on olemas kohvik ja müügiletid ning vaja palju aega parajaks teha? Varem või hiljem jõuavad nad müügilettideni ning see meile sobib (on ju kõik müügiletid peaasjalikult siiski tegelikult meile mõeldud). Ja ma pean ütlema, et soovitaksin soojalt kodumaistel koertel drive-in näituste vastu protesteerima hakata. Ma ei hakkagi seda asja pikalt seletama – allolev pilt räägib enda eest!
Mouscron_045.jpg

Ah jaa, ühe asja oleksin peaaegu unustanud. Enne lahkumist tuli seista sabas, et saada kätte auhind. No enamasti antakse sel puhul mingi tobe rosett, mille üle rõõmustavad peamiselt kahejalgsed. Sel näitusel oldi palju mõistlikumad ja näitusel edukalt esinenutele, anti vaevatasuks hoopis päris kenad peekonitükkide söömiseks sobivad kausid.
Mouscron_081.jpg

Posted by Naksitrall 17:50 Archived in Belgium Comments (0)

Veel üks huvitav jalutuskäik

Jack russell = väike idikas

semi-overcast 12 °C

Tänane jalutuskäik sisaldas taas politseid. Ärge arvake, et me jälle hulkumas käisime, ei, seekord olime jalutamas ilusti koos Katriga. Saime oma tänava otsast natuke edasi kui mingi heki alt tuli välja üks esmapilgul meeldiv jack russell. Meeldiv ainult esmapilgul, sest selgus, et tema peas ei olnud kõik korras. Aglaial pole jooksukat ja minu hinnangul pole temas pragu üldse midagi eriti huvitavat, aga selle jobu arvates oli ja tema käitumist vaadates oli see miski huvitav peamiselt Aglaia esikäpa küljes... Esialgu lootsime, et ta mõne hetke pärast ehk kaotab huvi, aga ca 10 minutit hiljem oli selge, et hullemat takjat ei leia isegi õudusfilmist. Ta nimelt põimis oma neli käppa ümber Aglaia esijala ja teda ei häirinud sugugi, et Aglaia samal ajal jooksis... Katri üritas teda Aglaia küljest ära lükata ja tulemuseks oli, et väike idikas hammustas. Õnneks siiski peamiselt jopet, mitte Katri kätt. Siis ma mõtlesin, et see reegel, mille kohaselt ma pisikestele liiga ei tee, tegelikult ikka alati ei kehti, aga Katri ikka keelas mind, sest kartis, et ma ta liiga katki võiks teha. (Pärast kodus ütles küll, et ta tegelikult kahetseb seda keelamist, aga no mis see enam aitas)

Igaljuhul mingil x-moodusel jõudsime me Wezembeeki linnavalitsuse (kuidas seda iganes täpselt ka ei nimetata) ette ja Aglaia otsustas, et sellistel tingimustel tema enam edasi ei liigu. Katri proovis kõigiti seda väikest idikat ära ajada, aga tulemuseks oli kõrvulukustav klähvimine ja igas suunas sähvivad hambad. Möödakäivatel inimestele tegi miski hirmsasti nalja. Meie arvates see eriti naljakas polnud... Minu meelest natuke isegi oli, sest oleks ma kohe talle natuke tuupi teinud, oleks ilmselt kogu see jama olemata jäänud, aga nüüd ma enam eriti ei üritanudki ja vaatasin seda nalja suhteliselt rahulikult pealt – mis see pisike takjas Aglaiale ikka teeb. Katri palus linnavalitsusest abi ja mingi onu sealt kutsus politsei. (No ei õpi ta ka, et selliste muredega alati kohe politseisse tuleb pöörduda!)

5 minutiga oli kohal politseibuss kahe politsinikuga (üks mees, üks naine). Rumalukesed ei olnud kaasa võtnud seda rihma, millega jooksus loomi püütakse (pean häbenedes tunnistama, et mul on sellega kogemusi), sest arvasid, et pisikese koera võtavad lihtsalt kratist kinni ja pistavad autosse. See oli neil väga vale arvestus, kuna see idikas arvas, et ta on suuteline kõik elusolendid peale Aglaia ära sööma. Mitte mingi meelitamine ei aidanud – iga üritus lõppes haukumise ja urisemisega. Politseil kaasas olnud maiused sõime meie Aglaiaga hoopis ise ära. Lõpuks tekkis meespolitseinikul mõte, et kui väike idikas parasjagu Aglaia käpast kinni hoiab, siis ta hiilib seljatagant ligi ja haarab turjast-sabast kinni. Mõni hetk hiljem selgus, et see ei olnud hea mõte, kuna väike idikas rippus hetkega tema kahe jala vahel, hoides hammastega kinni teate isegi kust... Selle peale ma urisesin ikka väga kurjalt ja Katril oli tükk tegemist, et mind kinni hoida, aga no selline käitumine ükskõik millise meessoost olendi suhtes on ju lubamatu! Igal juhul sai väike idikas seda ka kohe teada, sest inetu küll, aga mõistetav, et politseinik talle seepeale jalaga virutas. Mats oli vist päris kõva, sest väike idikas vingatas korra ja pani kiiresti jooksu.

Võiks arvata, et sellega oligi asi ühelpool, aga ei. Käivitus tõeline politseioperatsioon: 2 politseibussi, tavaline politseiauto ja politseimootorratas ka veel. Kõigil vilkurid töötamas ja puha. Kokkuleppel politseiga jalutasime kodu suunas tagasi, et nad sõidavad ringi ja otsivad teda ning käivad iga natukese aja tagant meie juures kontrollimas, et ehk tuleb väike idikas uuesti Aglaia juurde ja siis saavad nad ta kätte (teisel politseibussil oli silmusega rihm kaasas). Meie juurde ta tagasi ei tulnud ja tundus juba, et ka politsei on loobunud, sest meist nad enam mööda ei sõitnud. Ja siis jõudsime kiirtee sillani, millest koduni vaid mõnisada meetrit...

Tundus, et seal on toimunud mingi tõsine õnnetus, kuna liiklus oli politsei poolt seisma pandud ja arvasime hetkeks, et eks see oligi põhjuseks, miks politsei koera otsimisest loobus. Lähemale jõudes selgus, et ainus õnnetus, mis seal oli, oli see väike idikas. Ta nimelt oli leidnud sealt tädi, kes jalutas oma kahte väikest karvast kutsi, kellest üks oli emane... Sedapuhku olid politseinikud tõsises ülekaalus ja õigesti varustatud ning väike idikas lõpetas politseibussis.
Politsei uuris Katrilt, et kas ta tahaks avalduse ka kirjutada hammustamise ja tülitamise kohta, aga Katri (vahel liiga heasüdamlik, hetkel eriti Aglaia arvates) loobus sellest, kuna pahandust tuleb väikse idika omanikul ilmselt palju, sest isast väikest karvast kutsi oli ta hammustanud ja see tädi kirjutas avalduse ning ega politseiniku hammustamine (eriti veel nii delikaatsest kohast) ka ilmselt tagajärgedeta ei jää.

Posted by Naksitrall 07:00 Archived in Belgium Comments (0)

Väike jalutuskäik

Iseseisev tutvumine ümbruskonnaga

semi-overcast 8 °C

10. jaanuar algas nagu iga tavaline päev – Janek läks tööle, mina hiilisin ümber voodi (nimelt mida rohkem hiilida, seda kindlamalt ta üles ärkab) kuni Katri ka ennast üles ajas. Seejärel saime me Aglaiaga oma tavapärased hommikused hakklihatükid ja läksime aeda päikesevanne võtma. Katri, kes on Belgiasse tagasijõudmisest alates veidi tõbine olnud, käis ka vahepeal natuke meiega õues mängimas ja läks siis midagi maja keldrikorrusele toimetama. Meie Aglaiaga otsustasime, et on paras aeg igapäevaseks hekialuste kontrolliks - võõrad kassid minema peletada, piirimärgistused kindlalt üle tähistada, natuke võimalusel meie tänava teiste koertega juttu ajada jms tavaline valvekoera tegevus. Ja siis läks kõik kuidagi viltu.

Aglaia kontrollis kuuri taga olevat aianurka ja avastas, et seal polegi aeda. St aed oli küll, aga ta ainult natukene toetas oma nina vastu aeda ning tee naabrite õuele oligi avatud. Aglaia ütles, et ta ausõna üldse ei surunud aia vastu ega midagi, vaid see kohe peaaegu täitsa ise läks katki... Mulle tundus see natuke kahtlane, aga arvestades Katri tõbist olekut ja seetõttu vähest jalutamaskäimist tundus naabrite õues ringi vaatamine päris hea mõte olevat. Pealegi, siin käib enamus koeri jalutamas ilma rihmata (küll koos peremehega) ja oleme ju oma Eesti kodus ka mõned korrad omapäi rannas käinud ning keegi pole meile mingit tähelepanu pööranud. Katri ja Janek on pärast meile järgi tulemist küll natuke sellise olemisega olnud, et me pole nagu päris hästi käitunud, aga mitmed meiekandi koerad on rääkinud, et oleme parajad memmekad, sest tegelikult kuulub vabalt jalutamine koerte põhiõiguste hulka. Tingimuseks on, et ei tohi kedagi tülitada ja liiga pikalt ei tohi omapäi ringi käia, sest siis võib juhtuda, et äkki mõni kõrvaline isik hakkab meie vastu huvi tundma. No ja kuna Aglaia oli kindlalt otsustanud natuke minna, siis mina kui vanem ja targem meesterahvas ei saanud ju lasta noorel neiul üksi minna. Ah, mis ma siin ikka ennast õigustan – no läksime Aglaiaga natuke hulkuma. Plaan oli ainult natuke ringi vaadata ja kohe koju tagasi, aga need lõhnad! ... Märkamatult jõudsime kodust mitme tänava kaugusele ja tegelikult olimegi juba koju tagasi minemas, kui selgus, et Belgia on üks õudne koht. Ometi EL-i riik ja puha, aga koerte põhiõigustest pole nad küll mitte midagi kuulnud!!!

Kes on enne kuulnud, et rahulikult ja kedagi tülitamata liikuvaid koeri tuleb tülitama politsei?!? Aga siin just nii juhtus. Politsei püüdis meid kinni ja meid pandi nagu mingeid kurjategijaid politseijaoskonda soolaputkasse. No ega nad mind poleks kätte saanudki, aga Aglaia tüüpilise naisterahvana läks meelituste õnge ning mul ei jäänud siis ka muud üle kui ennast kätte anda. Ma muidugi ütlesin neile, mis ma neist arvan, aga vähe sellest, et nad siin ise mingit imelikku keelt räägivad, ei paistnud nad ka minust aru saavat.

Öö tuligi veeta politseijaoskonnas ja meid ei lastud sealt isegi siis välja kui kinnitasime, et auto, mis politseijaoskonna eest juba kümnendat korda mööda sõidab, meie oma ja et nimed, mida sealt hüütakse on ka meie omad ja et te ei saa nõuda, et meil jalutades europassid kaelas ripuks ja see, et teil kiibilugejat jaoskonnas pole, on lihtsalt inetu. Kogu meie protesteerimine ei aidanud midagi. Arvestades, et öösel oli õues jube tuul ja vihma kallas nagu oavarrest, siis polnudki see väga hull, sest jumal teab kui kaugele nad meid sõidutasid ja võibolla oleks kojuminek veninud nii pikaks, et oleks tormi kätte jäänud.

Igal juhul uskusime naiivselt, et segadus saab hommikul ära klaaritud ja me saame ilusti koju, aga ei, meid topiti taas kongiga masinasse ja sõidutati päris pikalt linna teise serva varjupaika. Kujutage ette varjupaika!!! meid!!! nagu oleksime mingid hulkuvad koerad. Varjupaigas selgus, et sinna meid mingil põhjusel ei võeta. Rõõmustasime juba, et lõpuks ometi saadi aru, et on toimunud kohutav eksitus ja meid viiakse koju tagasi. Nii siiski ei läinud, vaid meid sõidutati mingi hirmuhke maja juurde, õues olid jaanalinnud ja puha. Aga oh häda, selgus, et seegi on varjupaik. Ja hoolimata oma uhkest väljanägemisest on tegemist tõelise vanglaga! Esiteks olid seal üksikkongid ja teiseks oli seal eraldi blokk naistele ja eraldi blokk meestele. Seega viidi meid Aglaiaga täiesti erinevatesse koridoridesse. Eriti jubedaks tegi asja see, et loomulikult ei saanud valida naaberkongi asukat ja minu kõrval oli sakslane. Mõelge ise, mida minu kõrvad tegid juba peale esimest viit minutit selles kongis! ja ma olin seal päris mitu tundi.

Kogu õudus tipnes sellega, et meile tehti veel süsti ka, kuigi meie vaktsineerimine pidi toimuma alles märtsi alguses. Siiski oli loomaarst ilmselt üks mõistlikumaid mehi kogu selles seltskonnas, sest tema jagas ära, et me oleme tiibetlased.

Umbes 24 h peale selle õudusunenäo algust tuli mingi mees kaelarihmaga minu kongi juurde ilmse plaaniga mind kuhugi viia ja no ma näitasin talle ikka väga põhjalikult hambaid – ära mitte mõtlegi mind mõnda teise vanglasse viia, sest siis on Katril ja Janekil meid veel keerulisem üles leida! Ja uskumatu – ta loobuski. Mõne hetke pärast selgus, et tegelikult tal seekord ei olnudki mingeid halbu kavatsusi ja kongiukse taha ilmus hoopis Katri. Oi kui rõõmus ma olin!!! Ausõna, ma pole tema nägemise üle oma elus veel kunagi nii rõõmustanud. Kiirkõnd vanglakoridore pidi ja juba olingi Aglaia ja Janeki juures fuajees. Aglaia oli minu jaoks üllatavalt muretus meeleolus ja suhtles aktiivselt vastuvõtutädikestega. Mind neist keegi igaks juhuks ei katsunud ja ausalt öeldes ma seda ei tahtnudki, kontrollisin ainult pidevalt, et rihma ots oleks ikka kindlalt Katri või Janeki käes ning ootasin kannatamatult uksest väljasaamist.

Enne autosse ronimist tühjendasin oma põie demonstratiivselt maja ees oleva suure puu pihta – keegi ei lasknud mind vahepeal ju neid asju tegema. Aglaia küll seletas, et tegelikult oli seal nii mõeldud, et võib kongi või selle õueossa vabalt pissida ja nad koristavad ära, aga no mina olen selleks siiski liiga tsiviliseeritud, et betoonpõrandale mõne sakslase või tüdruku kombel oma hädasid õiendada. (Loodetavasti kuivab see puu neil ära!)

Sõidu ajal vaatasin pererahvast – silmaalused tumedad ja näod üsna hallid peas – ja mul hakkas natuke häbi, sest ilmselt neil oli peaaegu sama hull ööpäev kui mul. Selgus, et nad olid meid meeleheitlikult taga otsinud, Katri oli öösel tormiga isegi alla kiirteele roninud, et kontrollida, kas me kuskil tee ääres vigastatute või surnutena ei lama. No peab ta meid ikka rumalateks pidama! Aga noh eks muretsedes teevad vist kõik vahel natuke imelikke asju. Ja ometi oleks kogu see jama võinud ära jääda kui nad nagu mõistlikud inimesed kunagi, oleks kohe politseisse helistanud ja meie kadumisest teatanud. Kuna nad seda aga kohe teha ei taibanud, siis tuli meil ööpäev kurjategijatena vangis istuda ja nad pidid meie eest 45€ lunaraha ka maksma. Siiski oli see kõik nende jaoks ainult peaaegu sama hull kui minu jaoks, sest kohe kindlasti ei pidanud nad vahepeal mitu tundi taluma sakslase jauramist !

Igaljuhul on minu arvamus Belgiast, erinevalt Katrist ja Janekist, hetkel suhteliselt halb ja edaspidi ma ilma nendeta kuhugi minna ei plaani. Aglaia kohta ma nii kindlalt seda väita ei julge, sest temale meeldib kuulata suvalises keeles ja suvalistelt inimestelt, et ta on väga ilus jne. Kuigi hetkel tundub, et ka temal on seiklustest selleks korraks küll.
kamina_ees_2_006.jpg
Nii on ikka parem õhtut veeta

Posted by Naksitrall 22:08 Archived in Belgium Comments (0)

(Entries 16 - 20 of 20) « Page 1 2 3 [4]