A Travellerspoint blog

Talv

Lumetorm

Te seal muidugi arvate, et ainult teil on. Vale puha – meil on ka!!! Eelmisel nädalal sadas meie aeda mitu korda rahet ja ilmateade hoiatas, et Ardennides hakkab lund sadama. Nädala lõpus jõudis lubatud lumi kohale ja sugugi mitte ainult mägedesse, vaid jagus natuke ka meile.
Esimene_lumi_057.jpg
Esimene lumi

Reedel teatasid mitmed siinsed Ardennides asuvad suusakeskused, et esimene lumi on maas ja varsti saab suusatada. Laupäeva hommikul olid osad suusakeskused juba avatud ja pühapäeva hommikul raporteeriti, et lumikate on juba kohati isegi 30 cm paks. Seega pakkisime ennast kenasti kogu perega (kassid muidugi keeldusid sellest reisist kategooriliselt, pobisedes midagi teemal lumi, külm, märg...) auto peale ja läksime päris talve otsima, sihiks Hautes Fagnes looduspark Belgia idapiiril, seal asub ka siinne kõrgeim küngas Signale de Botrange - 694 m kõrge.

Iga km ida poole muutus kõik üha talvisemaks ja meie Aglaiaga vaatasime tavapärase magamise asemel hoopis aknast välja. Veidi rohkem kui tunnike sõitu ja olimegi kohal. No õigemini olime selle koha lähedal kuhu minna tahtsime ummikus, sest selgus, et peale meie oli talve üle rõõmustajaid veel palju. Aknast avanes imepärane vaade.
Hautes_Fagnes_003.jpg

Autot parkida paraku kuhugi ei olnud ja paljudel metsasihtidel oli rahvast nagu Eesti Võitja näitusel, seega me seda kõrgeimat küngast vaatama ei läinud, kuigi möödusime tast üsna lähedalt. Korra juba tundus, et polegi kuhugi talve nautima minna (see pole ju mingi nauding, kui pead muudkui ette vaatama, et kellelegi kanna peale ei astuks). Sõitsime suusakeskustest eemale (nendeni venisime ummikus). Kogemused on näidanud, et belglased armastavad tavaliselt koguneda kõik ühte punkti ja tundub, et selle punkti valik sõltub oluliselt friikartulite putka asukohast, see tähendab, et putka ei tohi neist (või vähemalt auto parkimiskohast) jääda mingi hinna eest kaugemale kui 200 meetrit (no mitte ei mõista me neid – iseasi kui seal oleks värske liha pood vms). Kogemused ei vedanud meid alt ja leidsimegi täiesti tühja teeserva ning läksime metsa. Esimese hooga jõudsime siiski suhteliselt ülerahvastatud teele, kus inimesed tegid midagi, mida võiks nimetada katseks suuskadega edasi liikuda –see oli ausalt öeldes kaunis kummaline vaatepilt – Eestis on suusatajatel pisut teine stiil. Õige pea leidsime aga vahva metsaraja, kus saime talvest mõnu tundma hakata.
Hautes_Fagnes_008.jpg

Küll oli mõnus – 4 kraadi külma ja kohev lumi! Aglaia muidugi arvas, et tal vaja ennast ikka kenasti kaunistada ja käis vahepeal mägiojakestes ujumas, et ikka karva külge ilusad jääpallikesed moodustuks. Mina arvan, et jääpallid kaela ümber ja käpa all on ebamugavad ning loobusin sellest lõbust.
Hautes_Fagnes_018.jpg

Hautes_Fagnes_103.jpg

Metsas leidis aset ka üks tore kohtumine – nagu välk selgest taevast ilmus meie juurde üks kena neiu, kellega sai kiiremaid ringe teha. No oli tema alles välejalg! Veidi möllanud läksime jälle oma teed, aga tore oli.
Hautes_Fagnes_062.jpg

Hautes_Fagnes_064.jpg

Hautes_Fagnes_065.jpg

Umbes poolel jalutuskäigul hakkas lund sadama ja ikka korralikult kohe, sest õige pea tundus nagu selles metsas poleks kunagi keegi kõndinud ja ka omaenda jäljed kadusid kiiresti. Meie muutusime Aglaiaga mõnusateks lumememmedeks.
Hautes_Fagnes_146.jpg

Lumememmed.jpg

Väljas läks järjest pimedamaks ja tuisusemaks ning Katri ja Janeki liikumine muutus veelgi kobamaks kui enne, aga nad arvasid ikka, et nemad peaks rajaleidjad olema. Mägedes on nimelt lisaks suurtematele ja kiiresti vuliseva veega ojakestele lisaks ka hulga selliseid kohti, kus ojast vesi valgub kõrvale ja muudab pinnase kenaks sügavaks porimülkaks. Nende mülgaste vältimine oli tegelikult imelihtne – värske mõnesentimeetrine lumekiht ei varjanud sugugi muda lõhna... Ja siis ühel ilusal hetkel, vaid mõnisada meetrit enne autoni tagasi jõudmist kadus umbes pool Katrist maa alla, et mitte rohkem sisse vajuda viskas ta kõhuli ja roomas sealt välja. Janek seda hetke ei näinud, kui Katri sisse vajus ja arvas, et ju ta lihtsalt kukkus ja läks püsti aitama... Minu ja Aglaia emotsioone sellel hetkel kirjeldaks kõige paremini smiley, kus oleme naerust kõveras ja taome käpaga maad – ausõna midagi sellist me seal kõrval tegime.

Edasi kõndisid poolest saadik porine Katri ja põlvini porine Janek ilusti kuulekalt meie taga, meie jälgedes :). Noh võib olla sellepärast liikusidki inimesed seal enne suuskadega, et pind nagu jala all suurem või nii...

Enne autosse jõudmist arvasime, et veidi üle tunni sõitu ja olemegi kodus...aga ei...selgus et lumesadu ei tekita probleeme ainult Eestimaal.

Autosse (see oli vahepeal arvestatavalt lumme mattunud) jõudes selgus väike tõsiasi, mis tegi meid veidi murelikuks – suunaga tagasi suusakeskuste poole seisis teel katkematu autoderivi, mis ei tundunud kuhugi liikuvat. Meie kenasti porised ja ilmselgelt ülioptimistlikud kahejalgsed otsustasid, et lähme veidi teist teed koju ning esialgu nende optimismi jagades keerasime ennast mõnusalt magama. Mõni aeg hiljem jäi auto aga seisma ja kui Aglaiaga ennast istme peale välja vaatama sättisime, siis nägime, et seisame ühe auto laiuse kõrge jõetammi otsas ja edasi ei saa, kuna ees on väike mägi ja palju kollaseid tulesid vilgutavaid autosid, mida üritatakse mäest üles lükata... peaks mainima, et siiski mitte eriti õnnestunult... paar korralikku huskyt oleks selle tööga palju paremini hakkama saanud kui inimloomad. Viimaks õnnestus sealt vastassuuna kaudu mööda sõita ning mööda pimedat lumist mägiteed sõites tundus juba, et võib magama tagasi minna kui... auto seisis jälle, sest selgus, et teele ette jäänud Malmedy linn on kahjuks üks suur ummik. Sealt saime läbi juba (!) paari tunniga – meie jõudsime Aglaiaga teha oma karva korda, magada, vaadata huviga kahel pool teed lumes kinni olevaid autosid ja nende hädiseid katseid liikuma saada, kuulsime vahepeal ka Janeki rõõmuhõiskeid „ ohhoo! – teine käik!“ ja Katri selgitusi „ seekord saime lausa 100m korraga edasi!“. Ja siis terendas kiirtee, kõik ohkasid kergendatult. Aga pisut liiga vara. Seda, mis kiirteel toimus, on raske kirjeldada, aga vaadata oli päris naljakas – peale kiirtee pealesõitu oli kogu teeserv täis pargitud autosid, esimene rida, kus autod esmapilgul tundusid ka parkivat (kohutavalt suurte vahedega), siiski liikus, aga kohati jalutasid inimesed neist mööda ja teine rida, kus meie olime lausa kihutas – 20-30 km/h...
Hautes_Fagnes_160.jpg

Hautes_Fagnes_159.jpg
(All paremas nurgas esimene number näitab meie sõidukiirust ja kaldkriipsu taga on lubatud sõidukiirus)

Mingi hetk õnnestus sellest summast välja murda ja siis sai ikka sõitma ka hakata – päris naljakas oli kui meie buss oli kõige kiirem kogu kiirteel. Igal juhul kodule liginedes muutus tee paremaks ja aknast välja vaatamine muutus kiirteele omaselt ebahuvitavaks, nii et kuni koduni me Aglaiaga magasime. Kõigest (!) 4 tundi peale metsast lahkumist jõudsimegi lõpuks koju ja avastasime, et ka meie aeda on veidi lund juurde tulnud.
Hautes_Fagnes_175.jpg
Mõnusalt väsinuna talvises koduaias

Posted by Naksitrall 16:37 Archived in Belgium Comments (0)

Jüütimaa

Kuidagi märkamatult on eelmisest sissekandest blogisse möödunud enam kui 4 kuud. Põhjus, miks ma üldse kirjutanud pole, ei ole mitte selles, et vahepeal oleks kole igav olnud, vaid just vastupidi. Juulis tutvustasime Katri sugulastele Belgiat ja selle ümbrust ja noh eks me oleme juba nii „kohalikeks“ muutunud, et paljud asjad, mis varem tundusid erilised, on nüüd juba täitsa tavalised. Augustis käisime Eestis puhkamas ja nii Aglaia kui minu sugulastega kohtumas, septembris oli kuidagi tihedalt näituseid ja oktoobris... Oktoobris selgus, et ma ei pääsenudki sellest kuramuse puugihaigusest ilma tüsistusteta. Õnneks soovitas arst liikuda palju, aga mitte liiga pikalt ja seega on turismireis autoga just täpselt sobiv. Kirjutangi nüüd oma viimasest reisist.

Eelmisel nädalal mõtlesime Aglaiaga, et Katri on nädalapäevad segi ajanud. Hakkas teine neljapäeval kotte pakkima ja rääkima, et jah, homme lähme Jüütimaale. Reede hommikul aga Janek tööle ei läinud ja hakkas hoopis asju autosse tassima – meil oli Aglaiaga kohe selge, et ilmselt tuleb pikem sõit, sest muidu võetakse ju ainult seljakott fotoka jms-ga kaasa, aga riidekott on alati paljulubav. Sättisime ennast ilusti Aglaiaga ukse ette, et meid mingil juhul maha ei jäetaks ja õige varsti oligi minek. Sõit oli päris pikk, aga sellest pole midagi – kõige magusam uni on ikka mõnusalt kiigutavas ja surisevas autos ja kui uni ära läheb, siis võib vabalt ka aknast välja vaadata.
Autos.jpg

Üks ärev hetk oli sõidu peal ka, ca 700 km pärast kodust lahkumist hakkas Katri mõtlema, et tema jope ripub ilusti kodus nagis... Jõudsime juba Aglaiaga arvama hakata, et noh nüüd on kolamised kolatud, aga õnneks nii siiski ei läinud, eks Katri hiljem turtsus veidi ja jorises, et sai pisut külma. aga kes siis käskis kasuka koju jätta – meil Aglaiaga ei tuleks mõttessegi karvu maha unustada.

Valget aega on praegu kole vähe – õnneks, sest meil Aglaiaga pole mingit probleemi pimedas rändamisega ja siis fotokaga väga ei häirita ka. Igal juhul läbi suuremate ja pisemate ummikute Saksamaal jõudsime õhtuks Silkeborgi. Kuna kell oli alles vähe, siis kolasime veidi ka linnas ja pisut ka sealt algavatel metsaradadel ringi, hiljem läksime kohvikusse vett jooma ja kahejalgsed said pisut ka puhata ja kohvi juua. Kahejalgsetel muidugi oli õhtul linnas jalutades probleem, et liiga pime ja ei näe, aga noh pole midagi teha, neil on ju juba kord sellised täiesti kasutud ninad – meil Aglaiaga oli tore ja pärast hotellis tuli veel mängutujugi peale ja pärast kohe väga hea uni.
Kausid.jpg 6Hotellis.jpg

Katri noris, et oleme ikka tõesti nomaadkoerad ja meie pere esituristid, sest me alati rõõmustame, kui saab kuskil kolada ja hotellis ööbida, sest see tähendab ju, et kolamine jätkub ka järgmisel päeval. No norigu kui tahab, sest tegelikult me ju olemegi oma juurtelt rändurid (no ja Radissonis ööbimise vastu pole reeglina midagi ka inimestel ;)).

Järgmisel hommikul sõitsime Herningisse näitusele – teadsime, et ega sinna väga mõtet minna pole (ikka selle puugi pärast), aga kuna võimalik, et see jääb üleüldse minu viimaseks näituseks (ikka selle puugi pärast), siis otsustasime ikkagi ära käia, pealegi selle maa näitused olid meil ju veel nägemata. Näituse koht ise pidi Skandinaavia suurim messikeskus olema, nii et see oli juba ise vaatamist väärt. Ümber näitusehallide oli suisa 15000 parkimiskohta, nii et kohale jõudes tundus algul, et kedagi polegi (autod olid lihtsalt teiselpool messikeskust. Näitusel oli uskumatult palju ruumi, tõesti uskumatult palju – ühes hallis (nt Virumaa näitustel on enamasti kõik ringid sellisesse ruumi kokku surutud) oli kõigest 4 ringi. Olenemata suurest hallist, oli näitusel kahjuks veel peale meie ainult üks tiibetlane, aga tore oli see, et ta oli Eestist. Seega oli Katril-Janekil vahelduseks mõnus ringi ääres eesti keeles rääkida ja noh võit läks ka nö omadele :). Meil iseenesest väga lõbus polnud kuivõrd minu arvates on näitused ikkagi koertele suhtlemiseks loodud ning seekord polnud nagu väga kellegagi suhelda, sest ruumi oli niiiiiiii palju. Pärast müügilettide vahel ikka õnnestus veidi tutvuseid ka sõlmida.

Katri demonstreeris kenasti ka kui hävitavalt mõjub Belgias elamine tema geograafia ja pikkusühikute teadmisele, sest esimese hooga teatas ta selle tiibetipoisi pererahvale rõõmsalt, et „me elame siinkandis“... Tegelikult on sealt Eestisse maad mööda peaaegu sama palju maad kui Belgiasse. Noh ainus, mis teda vabandab, on, et siin see 900 km on veidi lühem maa kui nt Eestist Leetu sõites – noh siin ju kiirteed.

Taanis on näitustel selline süsteem, et tulema peavad kõik koos, sest keegi täpselt ei tea, millal tema ring on, aga ära võib minna kohe kui ringis käidud, kui just TP-d ei saa. Seega peale ringi ja väga mõnusaid eestikeelse jutuga paisid võidupoisi perenaiselt asutasime ennast edasi põhja poole sõitma. Sedapuhku oli sihiks muistsete koerte (nende kahejalgseid kutsuti viikingiteks) uhkeim ja suurim elupaik – Aggersborgi ringlinnus. Vägev elamine oli neil koertel tollel ajal küll – sisemine diameeter 240 meetrit ja imeilusas kohas Limfjordi ääres ka veel. Tänaseks seal järgi vaid tõesti ringikujuline vall ja linnuse põhiteed, aga asjast sai täpsemalt aimu näitusel, et kuidas muiste ikka elada osati.
Aggersborg.jpg
Muuseum.jpg

Sealt edasi viis meid tee Taani kõige põhjapoolsemasse linna Skagenisse. Skagen on vahva väike kollaseks krohvitud majadega turismilinnake. Kuna november pole just eriline turismihooaeg, siis esialgu tundus linn täiesti välja surnud. Panime asjad hotelli ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kahejalgsed arvasid, et teeme vaid väikse tiiru ja jätsid isegi fotoka maha. Ja sellest oli tegelikult kahju. Linn oligi suhteliselt inim- ja koeratühi, aga ühelt tänavalt leidsime kõrtsi, mis kindlasti ei olnud turistidele mõeldud, vaid rohkem selline kohalike koht. See oli eriline koht, sest lisaks sellele, et neil oli olemas korralik päevinäinud koerakauss (mis tundub Taanis iga korraliku kõrtsi või kohviku inventari kuuluvat), oli selles kõrtsis leti taga olemas ka kenasti kotitäis Pedigree maiustusi, mida sealt lahkesti täitsa tasuta jagati. Üldiselt ma sellistest asjadest eriti lugu ei pea, aga noh, kes see enne kõrtsi tervisetoidu pärast läinud on, nii et sõime Aglaiaga mõlemad. Inimesed olid väga toredad ja suhtlemisaltid ning ei ehmunud isegi siis kui ühele habemega papile kõvahäälselt selgeks tegin, et ta juba küllalt joonud ja mingu parem koju. Just siis kui inimestega suhtlemine ära hakkas tüütama, tuli kõrtsi ka üks kena kohalik valge-pruunikirju tütarlaps. Algul oli ta kole häbelik, aga mida aeg edasi seda aktiivsemaks suhtlejaks ta muutus. Igal juhul oli kohe päris kahju kui tuli head taani kesvamärjukest tarbinud ning ära väsinud pererahvas tagasi hotelli viia.

Hommikul läksime vaatama seda kohta, mis meid nii kaugele põhja tõi. Greneni neem on Taani kõige põhjapoolsem koht, kus saavad kokku Põhjameri ja Läänemeri ehk siis ühel pool Skagerrak ja teisel pool Kattegat - noh mõned loevad Kattegati lahte ka Põhjamere osaks ja kohalike meelest pole see üldse kummagi osa, aga meile meeldib mõelda, et käisime Läänemere ääres. Grenen - vot see oli üks vahva koht – tohutult tugev tuul, ilus puhas liiv, vahused lained omavahel kokku põrkamas. Pererahvas ilma osas just meie vaimustust ei jaganud aga ega meie süüdi ei ole, et nad sellised karvutud on. Aglaia võttis nii Kattegatis kui Skagerrakis hoolimata külmast ja tuulisest ilmast ette ka väikesed veevannid ning Läänemere poolt harjumusest isegi lonksukese vett, aga ei see oli ka ikka liiga soolane – merevee maitsmiseks tuleb ikka Eestisse tulla.
Grenen_d__nidelt.jpg
Greneni tipp paistab pildi paremas ülanurgas
Greneni_tipp.jpg
Edasi enam ei saanud

Jalutasime veel natuke rannas, leidsime vahvad lainemurdjad. Pildid on udused veest – vihma ei sadanud, aga Läänemere poolt oli väga kõva tuul ja fotoobjektiiv oli hetkega üleni pisikeste veepiiskadega kaetud. See on imeilus koht, kus on mõnus ringi joosta ja tuulega võidelda, aga seda vist ongi mõistlik külastada mitte turismihooajal, sest hoolimata sombusest, külmast ja tormisest ilmast oli seal inimesi päris palju ning ilmselt suvel võib juhtuda, et merd on inimeste tagant raske näha.
Taani_reis_271.jpgVastutuul.jpg
Väga tugev vastutuul
Kattegat.jpg
Nii tugev tuul, et peaaegu õnnestus Eesti lõhnu nuusutada

Mõned km lõuna poole Skagenist jääb üks kirik õigemini kirikutorn– Den Tilsandende Kirke – see jäeti (tundub, et koerte jaoks) metsa maha kuningliku dekreediga 1795, kuna jooksev liiv oli enamuse kirikust maha matnud. Täna on seal näha kenasti vaid valge kirikutorn ja ei saa salata, et sellel kirikutornil on väga huvitavad nurgad (kohalikud koerad käivad sealsetel matkaradadel, mis kõik kirikuni ka jõuavad, oma kahejalgseid jalutamas ja jooksutamas). Seal oli kohe päris vahva jalutada – kuidagi nii tuttavlikult kodune tundus kõik – männid, kanarbik,põdrasamblik...
Kirik.jpg

Ilm pööras seal kiriku juures päris ära ja kohutavale tuulele lisandus ka vihm. Seega otsustasime tagasi lõuna poole sõita, et ehk seal ilm parem ja nii oligi. Leidnud lõuna poolt ilusa ilma – isegi päike tuli välja – asusime taas viikingikoerte radadele. Käisime Jellingis, kus olid muistse paadikujulise kiviringi ehk kivilaeva jäänused, mille keskel seisis kaks vana ruunikivi – suurim neist oli Taani kuninga Harald Sinihamba püstitatud ning seda peetakse Taani riigi alguseks.
Uurisime Aglaiaga neid kive kohe põhjalikult (põhjalikumalt kui meie kahejalgsed). Sinna oli kirjutatud:
haraltr : kunukR : baþ : kaurua
kubl : þausi : aft : kurm faþur sin
auk aft : þąurui : muþur : sina : sa
haraltr (: ) ias : sąR * uan * tanmaurk
ala * auk * nuruiak

  • auk * t(a)ni (* karþi *) kristną

... see on nüüd ruunikiri ümberpandult tänapäeva kahejalgsetele arusaadavates kirjamärkides, aga allolevalt pildilt võib ka otse ruunikirja lugeda - head lugemist ;)
ruunikivi.jpg

Sealsamas oli veel ka kaks moundi (otsast oli vaade päris hea muide), mis püstitatud muistse kahejalgse ehk viimase nn viikingikuninga Gormi matmiseks, lisaks oli selle kuninga poeg noh seesama Harald kõige selle keskele ruunikivide kõrvale püstitanud kiriku, et oma isa hiljem ristiusu kombekohaselt ümber matta. Oeh kui keeruline ja arusaamatu see kahejalgsete maailm teinekord on... See koht ei olnud tegelikult meile Aglaiaga ülearu huvitav, kuna kirikute ümber teevad kahejalgsed ju ikka surnuaia ja siis peab jube korralikult käituma ja kahejalgsed endale rihmapidi kaela kinnitama.

Järgmine viikingikoertega seotud paik, Klebaek hoje, oli palju toredam, seal oli ka kaks väiksemat pronksiaegset moundi ja ruunikiviga kivilaev. Juba tee sinna oli elamus omaette, sest me pole peale Eesti puhkuse lõppu kohanud ühtki kruusateed, sest no Belgias ja selle ümbruses neid lihtsalt pole. Pealegi seal ei pidanud kahejalgseid rihmaga endale kaela kinnitama. Tundus ka, et selle kandi kohalikele neljajalgsetele meeldib seal kogunemas käia. Kivilaeva kivid olid seal meile Aglaiaga palju huvitavamad. Aglaia sai läbi põõsaste ka hobuseid uudistada. Mina nendeni ei jõudnud, sest unustasin ennast selle kivilaeva juurde nii kauaks, et oleks peaaegu autost maha jäänud (alles mootori käivitamise hääl pani mind ringi vaatama).
Kivilaev.jpg
Kivilaeva_ruun.jpg

Lõpetuseks käisime veel ka Taani kõige vanemas linnas nimega Ribe. Esialgu olime selles linnakeses väga pettunud, sest no mingist külalislahkusest polnud juttugi. Kõige esimese asjana kohtasime seal üht kaunis ebasõbralikku kohalikku...
Ribe_kass2.jpg

Aga pisut ringi vaadates selgus, et seal on ka sõbralikke kohalikke. Ja nii oli päris huvitav sealses vanalinnas väike tiir teha, pealegi oli seal ka ilus jõe, saare ja sildadega park, milles ööpimeduses linnakülastuse lõpetuseks ringi jalutasime.
Ribe.jpg

Ning oligi valge aeg jälle otsas ja kahtlaselt hakkas sealgi tuul tõusma, nii et otsustasime, et sõidame parem ära koju, et siis saab Janek kulutada esmaspäeva puhkusest puhkamiseks. Sättisime ennast Aglaiaga mõnusalt autosse magama, aga sõit sai kahtlaselt ruttu otsa. Selgus, et olime jõudnud ühte kenasse Saksa linnakesse nimega Lübeck. Pühapäevaõhtule kohaselt oli linnas üsna vähe inimesi liikvel. Iseenesest oli see täitsa tore linn – infot oli nii palju igal pool, et kohe igal tänavanurgal ja iga puu juures oleks tahtnud pikemalt peatuda, aga noh need kasutu ninaga kahejalgsed olid hoopis pahased, et silte kole vähe. Igal juhul said nad ka lõpuks kõik neid huvitavad majad üle vaadatud ning meiegi poseerisime Lübecki raekoja platsil.
L_beck.jpg

Esmaspäeva varahommikuks olime jälle oma Belgia kodus tagasi ja arvestades, kui tormine oli ilm kuni teisipäevani, siis ilmselt oli koju sõitmine õige otsus. Jüütimaa oli igal juhul üks väga tore koht ja meile Aglaiaga lubati, et sinna või no vähemalt Taani lähme me kindlasti veel.

Posted by Naksitrall 07:01 Archived in Denmark Comments (0)

"Lemmikloom", patee, jalad, keefir, möll - ehk...

... haiguslugu

Umbes mai keskel õnnestus mul endale hankida „lemmikloom“. Ta leidis omale mugava pesa minu parema esikäpa kaenla all, eriti kavalalt nahavoldikese vahele, kust teda kontrollides leida oli peaaegu võimatu. Lõpuks läks ta aga hea elu peal nii suureks ja paksuks, et Katri ta ikkagi avastas ja priileiva või õigemini priivere söömise eest tuleriidale saatis. Umbes samal ajal, kui kaminas lõpetas põlemise paberitükk, mis puuki tema viimsele teekonnale aitas, unustasime me ta ära.

Mai viimasel nädalal hakkasid minu tagajalad kangeks muutuma ja lihased läksid ka valusaks. Arvasin ise, et ju ma nädalavahetusel mere ääres ujumise-ronimise-möllamisega natuke üle pingutasin. Seega ma kellelegi midagi ei öelnud. Piinlik ju, minul jalad kanged, aga Aglaial, kes ometi rannas minuga kõike koos tegi, ei olnud midagi viga. Olin kindel, et kui võtan natuke aega lihtsalt veidi rahulikumalt, siis varsti läheb üle. Hea oli ka see, et ilmad olid kas väga palavad või väga vihmased ja seega isegi kui Katri või Janek märkas, et ma veidi rahulikum olen, siis panid nad selle kenasti ilma arvele. Selle „varsti läheb ülega“ oli aga see jama, et asi läks tegelikult aina hullemaks. 30. mai õhtuks olid jalad juba nii kanged, et Katri märkas mu tagajalgade imelikku veidi kõhualust asendit. Mul oli nii paha tunne ja isegi söögiisu läks selleks õhtuks ära – no ei ole ma ju mingi pensionär, et jalad ka enam ei liigu, samas Aglaia on reipam kui kunagi varem. Õnneks Katri ei tulnud selle pealegi, et seostada asja rannaskäiguga, vaid tegi tehte: imelik asend +isutus=mingi seedehäda. See tegi mu tuju kohe rõõmsamaks, et keegi ei kahtlustagi, et võiksin Aglaiast kehvem olla. Sõin püüdlikult ära kodused kõhuhäda vastased vahendid, sättisin ennast vara magama ja lootsin, et ehk on järgmiseks päevaks juba parem. Tegelikult läks hullemaks. Järgmise päeva õhtuks oli lisaks kangetele jalgadele tõsiselt ebamugavaks muutunud ka saba liigutamine, tasapisi hakkasid hellaks muutuma ka esikäpad. Liikusin nii vähe kui võimalik, aga kui jalgade kangust on veel võimalik varjata, siis seda, et saba kogu aeg sirgelt ripub, märgatakse kohe.

Esmaspäeval, 2.juunil, pani Katri mu auto peale ja viis arsti juurde. Rääkis siis arstile ära, et tagajalgadega on midagi pahasti ja saba ei liigu. Arst küsis võimalike traumade ja põrutuste kohta, kontrollis, et mu seedekulgla lõpp korras oleks ja hakkas siis rääkima, et suurtel koertel ja minu vanuses (minu vanuses – no kuulge!!!) tekib tihtipeale probleeme selgrooga. Kutsuti kohe teine arst, kes luude ja liigeste spetsialist. Loomulikult kõndisin ma kabinetis ekstra korralikult – las vaatavad, kuidas „minu vanuses“ liigutakse. Saba ma küll ei tõstnud, aga no nii aeglaselt kõndides pole ju selleks põhjustki. Refleksid ja liigeste liikuvus olid ka loomulikult korras. Arsti diagnoos oli, et tema ei näe küll, et mul midagi viga oleks, aga kui Katri kindlalt väidab, et midagi on viltu, siis kirjutab kerge valuvaigistava ja põletikuvastase rohu välja, sest ehk ikka on mingi kerge trauma või põrutus vms, aga kui 10 päevaga asi ei parane, siis tuleb pilti tegema minna.

Mõnes mõttes oli mul pärast isegi hea meel, et Katri mu arsti juurde vedas – see Rimadyl tegi kohe samal õhtul jalad vähem valusaks. Pealegi olid need tabletid kenasti maksamaitselised. See muidugi ei tähenda, et ma oleksin nõus olnud neid niisama võtma. Lasin need ikka kenasti patee sisse panna – elust peab ju mõnu tundma! Õhtul oli mu tuju hoolimata kangetest jalgadest juba päris hea, maadlesin veidi Aglaiaga kamina ees ja mõtlesin, et 10-päevane maksamaitselise täidisega pateekuur polegi ju paha.

Järgmisel päeval läks aga kõik viltu. Ja kohe kaks korda järjest. Kõigepealt juhtus see, et Aglaia oli ilusast ilmast ja hommikusest pateest nii ülevoolavalt rõõmsas tujus ja tahtis tingimata õues koos minuga mõned kiiremad ringid teha. Kui ma aga vedu ei võtnud ja hoopis terrassile pikali viskasin, siis tuli ta suure hooga ja hüppas mulle rõõmsalt selga. Mul oli niipalju valus, et ütlesin Aglaiale kohe pahasti. Pärast oli piinlik küll, aga Aglaia on hea tüdruk ja kui ma talle ära seletasin, et mul ikka päris valus ja kehv olla, siis aitas mind hoopis pesemisel (endal oli paha painutada) ja üldse ei solvunud. Katri juhtus muidugi olema kuuldeulatuses ja otsustas, et mul peab ikka väga paha olla olema, kui Aglaia peale urisen. No ja eks ta tõsi on, et pole ma senini oma elus veel kordagi Aglaia peale häält tõstnud. Veidi hiljem reetsin, et mul on valusad ka esikäpad, astusin natuke pahasti ja no lihas oli ikka nii hell, et lihtsalt jalg kadus alt ära. Katri muidugi nägi seda. Sellest piisas täielikult, et võtta vastu otsus mind kohe uuesti arsti juurde viia ja õhtuse vastuvõtuajani ninapidi arvutisse sukelduda. Janeki ülejäänud tööpäev kulus ka peamiselt internetist mulle võimalikku diagnoosi otsides. Ja meelde tuli ka see puuk.

Õhtul viidi mind arsti juurde tagasi, isegi see ei aidanud, et vahepeal olin Aglaiaga isegi natuke jooksnud ja sabagi pisut liigutanud. Arsti juurde minekut võeti kohe nii tõsiselt, et Janekki tuli kaasa. Sedapuhku vaadati mind üle veidi suuremas tagaruumis, kus sain rohkem kõndida, katsuti mu jalad kõik veel väga põhjalikult üle ja selle puugiteooria peale kontrolliti ka silmi ja isegi kraaditi. Tegelikult oli Katri mind päeval juba kodus ka kraadinud ja ei olnud mul palavikku ei kodus ega ka arsti juures. Igal juhul ütles arst, et kui ma väidetavalt ka esikäppa pahasti liigutan, siis ei saa kuidagi viga minu selgroos olla ja seega pole röntgeni tegemisel hetkel mõtet. Mul oli kohe hea meel, et nüüd langeb vähemalt see „minu vanuses“ jutt ära. Ka arvas arst, et puugihaigust mul olla ei saa, sest palavikku pole, silmad korras, söögiisu on hea, ma liigun ja katsuda luban igalt poolt. No ütleme nii, et sellest viimasest osast ma väga aru ei saanud, sest kui mul on olemas jalad, siis ikka ju liigun, isegi siis kui on natuke valus. No ja see katsuda lubamise jutt... Kuidas ma teda keelama oleks pidanud? Ära sööma või... Aga noh, eks me oleme ju Aglaiaga esimesed ja ainsad tiibetlased, keda selle kliiniku töötajad elusuuruses näinud on ja võibolla mõned virisevad pisiasjade pärast rohkem. Jutust, et ma isegi valvates või piire märgistades saba ei tõsta... noh sellest ei osanud arst ka midagi eriti arvata, sest meil on ju sellised sabad, et kui tahame, siis tõstame, kui ei taha, siis ei tõsta. Igal juhul otsustas arst teha mulle igaks juhuks täieliku vereproovi – ei teagi, kas ta jäi uskuma, et midagi on pahasti või mõjus nii hoopis Katri õnnetu kutsika nägu.

See vereproovi osa mulle väga ei meeldinud, sest selles osas on nad Eesti arstidest tugevalt maas. Toometis suudavad vereproovivõtjad kükitada, siin tõstetakse kõrge ja libeda laua peale. Toometis tehti Aglaiale talvel kääridega karva sisse väike märkamatu sälk ja suvel võeti üldse ilma karva lõikumata, siin tullakse kallale juukselõikusmasinaga ja aetakse minu käpajälje suurune ala täitsa paljaks. (Ja siis ole katkiste pükstega ilmale naeruks... pealegi just said meil püksid korda peale seda marutaudi proovi...) Aga noh, minu arvamust ei küsitud ja ära see vereproov võeti. Saadeti veel peenelt laborisse märkega „kiire“. Vastused pidi saama järgmise paari päevaga, ainult see puugivastus pidi kiiresti tulema esialgne ja ca nädalaga siis korralik-lõplik vastus.

Järgmisel kahel päeval tuli ainult häid uudiseid – minu veri on täiesti ideaalses korras. Ja tegelikult läks mu olemine paremaks kah, sest kuigi kõik kohad olid jätkuvalt kanged, siis valu oli vähem ja ennast liigutadagi parem. Internetiavaruste järgi sai mulle diagnoosiks mingisugune sabapõletik (eks see saba paistis kõige rohkem silma) ja arstki arvas, et võib olla küll, kuna käisime ju just enne meres ja paar vihmast ilma oli ka. Need minu esikäppade tasakaalukaotused või lonked (nende kohta on õiget sõna raske leida), mida veel aegajalt juhtus, pandi lõpuks rohu arvele (arst ütles küll, et pole kunagi kuulnud, et selle rohuga nii võiks juhtuda, aga et kunagi on ikka esimene kord ja võibolla teeb see pisut uimaseks).

9. juunil tuli aga halb üllatus – arst helistas ja ütles, et mul on ikkagi borrelioos. Kuna me Aglaiaga just parasjagu terrassil Katri kõrval rõõmsalt mõõtsime, et kummal meist ikkagi on suurem suu ja minu enesetunne oli tänu Rimadylile juba mitu päeva päris hea olnud, siis Katri esimese ehmatusega lausa kahtles, kas ikka hakata mulle antibiootikume andma. Loomulikult ta ikka läks arsti juurde ja arst rääkis kõik nädal tagasi internetist loetu veelkord üle (eestikeelset juttu on vähe, aga inglise keeles saab internetist isegi selleteemalisi teadustöid lugeda). Ja siis läks meil Aglaiaga elu ilusaks.

Ei, ärge nüüd arvake, et kohe esimene tablett mu terveks tegi või et Aglaia ka neid võtma pidi (tema lihtsalt hakkas nautima meil kehtivat võrdse kohtlemise põhimõtet). Tegelikult läks mul esialgu olemine hoopis hullemaks. Sest kui see 10-päevane Rimadyli kuur lõppes, läksid kõik mu lihasevalud hoopis hullemaks, parema tagajala lihas oli punnis, lausa krambis ja lümfid paisusid jala peal kole suureks. Käia oli paha, saba liigutada oli paha ja arstilt sai mulle uuesti seda teist rohtu ka võetud, et mul vähem valus oleks.

Õigluse huvides mainin veel ära, et on võimalik, et süüdi polnudki see mai keskpaiga puuk, vaid ma sain selle haiguse juba oluliselt varem – borrelioos võib isegi aasta peidus olla ja seega pole sugugi välistatud, et süüdlane on hoopis mõni eestimaine puuk. Ehk siis lihtsalt hoiatuseks teistele, et borrelioosi on võimalik haigestuda täiesti vabalt ka keset südatalve kui maas paks lumi ja puugid juba mitu kuud maganud.

Aga nüüd meeldivate asjade juurde. Katril oli ähmaselt meeles, et antibiootikumide võtmise ajal soovitavad arstid inimestele igasugu asju, et antibiootikumid liiga ei teeks. Seega asus ta kohe uurima, et mida siis koerte puhul tegema peaks. Uurimistööd tehti ka mu emakodus ja poolvend Kipi juures. Aitäh! Igal juhul kõigi tuttavate ja tuttava-tuttavate soovituste põhjal jõudis ta järeldusele, et antibiootikumide puhul on väga head igasugused keefirid, jogurtid jms. Arst kinnitas seda järeldust ning meil Aglaiaga oli ja on seda väga meeldiv maitsta.

Borrelioosi ravi ehk ilus elu
Hommik: tabletid mingi patee, pasteedi vms (võtan ainult siis kui see asi, mille sees rohud on, on ülihea ja seda lisandit peab koguseliselt ikka rohkem olema kui tablette), tops jogurtit või keefiri või jäätist ja loomulikult ka midagi närimiseks.
Päev: mitu, aga mitte väga pikka jalutuskäiku, millele järgneb kerge lõdvestav massaaž käpalihastele ja loomulikult midagi närimiseks
Õhtu: õhtusöök, tabletid lisandiga (vt hommik), tops mingi piimatootega (vt hommik), korralik kogu keha massaaž ja loomulikult midagi närimiseks
1Ravikuur_101.jpg

Praeguse seisuga (käsil ravi kolmas nädal) julgen väita, et tervis tuleb. Tegelikult hakkas ta tulema juba 20. juuni õhtul ja kohe suure hooga – kassiga diivaniralli (need on või noh olid siin üsna heledad), mõned asjad jäid hamba alla ja läksid natuke katki, Aglaiaga pidasime maha tõelise maratonmöllu nii aias kui toas ja saba tõusis juba isegi linnukoera tasemele. Sealt edasi on vaikselt kogu aeg paremaks läinud. Siiski pühapäeval, 22. juunil oli olemine jälle kehv, aga kahtlustan, et sellele aitas ilm kaasa – väga kuum äikeseilm ja kogu meie pere oli sel päeval väga uimane. Õhtul, kui ilm muutus jälle normaalseks ja õhk hakkas liikuma, siis läks olemine kõvasti paremaks. Ning esmaspäeva hommikust alates on hea olla ja seda muide ilma valuvaigistita. No paremat tagajalga ikka vahel aeglaselt kõndides ma põlvest ei kõverda, aga see rohkem selline unustamise asi, sest vahepeal ju ei saanud seda hästi teha ja joostes ei ole mingit probleemi. Seda unustamist tuleb ka iga päevaga üha vähem ette, seega tundub, et pääsesin võimalikest kuude (vahel isegi aastate) pikkustest valudest, mis sageli sellest haigusest jäävad.

Muide esmaspäeva, 23. juuni õhtuks sai terveks ka mu saba...
Selle sabaga tervenemisega oli nii, et kuna oli ju jaanilaupäev ja siin tuld ei tehta, siis otsustasime tähistamiseks Hollandisse randa piknikule sõita. Mis sest, et tuld polnud, aga olid päike ja liiv ja meri ja... piknikuasjad! Meile Aglaiaga Knacki pallid (100% sealiha, kerge suitsu maitsega, konsistentsilt midagi viineri ja sardelli vahepealset ning on täpselt paraja ühe ampsu suurusega ja üldiselt mõeldud inimestele) ja vesi (siinne looduslik vesi ei kõlba jätkuvalt juua), no kahejalgsetele oli juustud (mis muide meile Aglaiaga ka täitsa maitsesid) ja veini jms. Sättisime ennast siis kenasti randa paika.
jaani_htu.jpg

Mingil põhjusel öeldi, et tegelikult see tekk ei olegi meile mõeldud ja et meie võiksime hoopis rannas ringi lipata. No seda me ka tegime ja kohe mõnuga ning käisime aegajalt Knackide ja veega keha kosutamas.
jaani_htu_150.jpg

jaani_htu_186.jpg

jaani_htu_165.jpg

Ja kui ööpimeduse saabudes rannast ära minema hakkasime, siis avastasin äkki, et ma saan jälle oma saba täiesti normaalselt liigutada. Ja saan jätkuvalt.
Tervuren_057.jpg

metsas_014.jpg

Ausalt öeldes ma kohe naudin seda – ma pole vist kogu oma elu jooksul kokku nii palju saba liputanud kui nüüd viimastel päevadel. Katri muidugi norib mu kallal natuke... noh teemal imerohi Knackid. Aga las ta norib, sest ta ju ka tegelikult rõõmus ning peamine on, et ta ikka hoolega õpib ja kinnistab õpitut kordamisega...

... no selles mõttes, et noh me oleme siin Aglaiaga vaikselt välja arvutanud, et kui inimestel muutub autoga sõitminegi automaatseks tegevuseks ja üsna ruttu, siis peaks Katril selle 4-nädalase ravikuuri jooksul ju see topsi ulatamine ja massaaži tegemine ka nagu sisse harjuma...

Posted by Naksitrall 11:57 Archived in Belgium Comments (0)

Reis Bruggesse

Palju "esimesi kordi"

Kunagi, aastaid tagasi, minu elu esimese suve lõpus, jäime me Katriga keset Mustamäge ootamatult jalameheks. Janek lubas meile mõne tunni pärast küll autoga järgi tulla, aga ootamine on ju igav. Pealegi oli kell just nii palju, et mõne tunni pärast pidi algama nn tipptund, mis oleks meie ootamise aega veelgi pikendanud, siis otsustas Katri, et võiksime jalutada kesklinna nt Toompea bastionideni, et sealt edasi siis juba autoga kodu poole. Sinna oli ikka üsna pikk maa minna ja ega me päris otse kõndinudki, vaid uurisime põhjalikult kõikvõimalikke teele jäävaid haljasalasid. Või noh, mina uurisin – olin ju alles nooruke ja see kõik tundus nii hiiglama põnev, kuna niimoodi linnas jalutada oli see mul esimene kord. Paar trollipeatust enne linna otsustas Katri, et edasi lähme trolliga, kuna nii pika maa kõndimine asfaldil pole ehk minu noortele käppadele hea. Kui aus olla siis mina kahtlustan, et ta lihtsalt väsis ära ja see oli hea ettekääne, sest no mina oleks võinud veel mitu korda edasi-tagasi ka käia! Igal juhul ostis Katri putkast kaks piletit (igaks juhuks mulle ka, sest putka müüja ei osanud öelda, kas mul peab pilet olema või mitte. Esimese trolli lasime ära minna, kuna see oli üsna ülerahvastatud. Järgmises trollis oli ca 6 inimest, kes nagu üks mees või õigemini naine, trügisid kokku trolli esiotsa, saatsid vihaseid pilke ja üks kommenteeris kõva häälega, et tänapäeva noorus on hukas ja sellisel ohtlikul loomal nagu mina peaks kindlasti suukorv olema ja tegelikult ei tohiks minusugusega üleüldse ringi käia. Milles, alles kutsikaohtu, minu ohtlikkus trolli põrandal taganurgas istudes seisnes, me teada ei saanudki. Igal juhul tulime me kohe järgmises peatuses maha ja läksime ikkagi jalgsi edasi. Rohkem pole Katri enam nõus ühistransporti Eestimaal kasutama ja ega mina ka ausalt öeldes enam ei tahakski.

Esimesel mail otsustasid Katri ja Janek võtta Janeki ema kaasa ja minna Bruggesse. Kuna pühade ajal on reeglina kõik teed pigem parklad, st et autod aegajalt küll liiguvad natuke edasi, aga enamasti mitte jalakäijast kiiremini, siis otsustati, et auto jääb koju ja kõige mõistlikum on sinna minna rongiga. Muutusime Aglaiaga päris murelikuks, kui kuulsime, et tavapärase kontrollimisega – a´la kas fotokas, rahakott, võtmed jms on ikka kaasas – kaasnes vaikne arutelu, mis sisaldas muuhulgas selliseid lauseid nagu „kas me ikka võtame kaasa või ei“ ja „äkki on see nende jaoks hirmus igav“ ja „äkki kuskile ei lubata“ jms. Igal juhul tegime näo, et meie seda juttu ei kuule ja sättisime ennast kenasti ukse juurde minekuvalmis. Kas jõudsid nad ise järeldusele, et nende arutelu on üsna rumal või mõjutas meie ilmselge otsus minna, ma ei teagi, aga lõpuks sai muu pudi-padi kõrval kaasa ikka ka kõige tähtsam - meie Aglaiaga.

Keegi meie seltskonnast ei olnud kunagi varem Brugges käinud, aga meie jaoks Aglaiaga sisaldas see reis veel päris mitut muud „esimene kord“ asja.

Rongi peale jõudmiseks, tuli meil kõigepealt sõita metrooga. Metroo on selline mõistlik liiklusvahend, kus piletit on vaja ainult inimestel. Hõivasime ühe istmevahe, aga kuna need vahed on tõesti kitsad, siis tegelikult ka vahekäigu. Peale minnes oli metroo üsna tühi (elame .lõpp-peatuse lähedal) ja sellest polnud midagi, aga mida peatus edasi, seda rohkem inimesi peale tuli. Iga peatusega muutus Katri murelikumaks, sest olime ju sisuliselt blokeerinud kokku 8 istekohta ja kõik ülejäänud istmed olid juba täis. Kohe selgus aga, et muretsemiseks pole mingit põhjust, sest järgmises peatuses peale tulnud inimesed lasid ennast kenasti üle nuusutada ja ronisid ettevaatlikult üle minu ja Aglaia istuma. Järelejäänud sõit möödus mõnusa sügamise saatel (see prantsuse tüdruk oskas seda tööd kohe tõesti hästi). Lisaks saime teada, et üks neist inimestest oskas lisaks prantsuse keelele ka tsipake inglise keelt ja teisel on kodus 4 pisikest koera ja meie oleme Aglaiaga imeilusad ja toredad jne.
Metroos.jpg

Peale metroosõitu tuli minna mööda pikki maa-aluseid koridore raudteejaama poole. Vastu tuli päris mitmeid erimõõdulisi neljajalgseid, aga paraku mingit suhtlemist meile ei võimaldatud. Janek läks pileteid ostma ja meie jäime oma tavapärast PR-tööd tegema – et mis tõug, kas ka kuri ja loomulikult ka, et oi kui suured ja ilusad ja tasakaalukad. Siis tegime veel raudteejaamas paar pilti nagu turistidele kohane...
Brugge_004.jpg

...ja läksime oma viie piletiga rongi otsima. Jah just viie piletiga – kolm inimeste ja kaks koerte oma. Nimelt siin on meie jaoks päris oma piletid, peale on ilusti kirjutatud, et koerte oma ja puha. Kes prantsuse keelt natuke jagab, võib allolevalt pildilt seda ise lugeda. (Muide veel on siin mõistlik reegel, et meie ei pea ühe sõidu eest sõltumata vaguniklassist maksma rohkem kui kuni pool II klassi piletist, aga seegi summa ei tohi kunagi ületada 1.90 ehk siis edasi-tagasi ongi maksumumhind 3.80.)
pilet_019.jpg

Rongi saabudes tuli just meie vagunist välja üks üsna meeldiva olekuga hundikoer, aga kahjuks polnud aega tutvust teha, sest selgus, et Aglaia natuke kardab rongi peale minna. No ronida tuli tõesti üsna kõrgele ning vaguni ja perrooni vahel oli vahe ka veel. Aglaia on tegelikult üks väga vapper tüdruk, sest kui mina ees peale läksin, siis tuli ta kõhklustest hoolimata tõeliselt uhke hüppega järgi ja sellega said ka kõik hirmud maha maetud.
Rong oli üsna tühi ja nii saime sõidu ajal mõnusalt laiutada. Ja noh kaasreisijatel oli meist nii ka hea pilti teha (ma pean tunnistama, et oleme paparazzidega juba nii ära harjunud, et enam ei tekita nad meis mingeid emotsioone). Tunnike sõitu ja kohal me olimegi.
Rongis.jpg

Brugge jättis kohe väga hea mulje, linna ümber jookseb kanal ja kanali servas on ilus roheline park. Seal saime algatuseks kohe kiire ülevaate tähtsamatest kohalikest uudistest ja suundusime vanalinna poole. Üsna kiirustades, sest taevasse oli ilmunud kõike muud kui meeldiva väljanägemisega pilv. Õnneks on Brugges piisavalt palju kohvikuid, kust vihmavarju leida.
vihmavarjus.jpg
Huvitav, et vahel tekitab enda kuivaks raputamine teistes elevust, kahju, et pildile pole jäänud minu taga olevate inimeste nägusid...

Vanalinna keskkoha poole edasi liikudes selgus õige pea kaks asja: esiteks just sel päeval toimus seal mingi eriti tähtis kiriklik protsessioon, mille vaatamiseta polnud võimalik linnas liikuda ja teiseks, et peale meie vaatas seda veel täitsa suur hulk igasuguseid koeri.
Kui te nüüd mõtlete, et oh vaesed meie Aglaiaga – linnareis, suured rahvamassid ja veel mingi kirikliku protsessiooni vaatamine, siis... Meile meeldis see protsessioon küll kohe väga – kaamelid, lambad, sead ja muidugi suurtes kogustes hobuseid (veohobuseid ja ratsahobuseid ja veel mingeid vahepealseid). Päris lähedalt tutvust teha ei saanud, sest oli neil ju jube pühalik üritus, aga vaadata oli nii tore. Aglaiat tuli kohati lausa vaatamast ära sikutada.
Protsessio..aatamas.jpg

Kui protsessioon vaadatud, vanalinna vaatamisväärsused vaadatud (need huvitasid muidugi kahejalgseid oluliselt rohkem kui meid, siis oli sobiv aeg veidi välikohvikus keelekastet võtta. Peab ütlema, et Brugge on oma teeninuselt tõeliselt tasemel koht – ei mingeid plastiknõusid, vaid ikka korralikud keraamilised nõud.
Brugge_226.jpg

Enne tagasisõitu oli aega veel mõnusaks jalutuskäiguks ja nö auru väljalaskmiseks kanaliäärses pargis.
Brugge_pargis.jpg

Tagasisõidul üllatas rong kogu meie reisiseltskonda – see oli kahe korrusega. Rong oli jube täis, esialgu tundus, et tulebki sõita ühe üsna lärmaka jack russeliga (või noh vähemalt väga seda moodi nägi ta välja) trepimademel kahe korruse vahel. Tegelikult leidsime aga endale teisel korrusel kenasti ukse kõrval koha ja sõit võiski alata. Rongi_II_korrusel.jpg

Tagasisõidul oli juba kõik tuttav – rongijaamast maa-aluseid koridore pidi jälle metroosse, mis oli küll põhimõtteliselt täiesti tühi, aga kaks veel meie vagunis olnud inimest tulid jälle just meie juurde juttu ajama ja nii läks see 20 min imekiiresti. Kuna olime kõik juba üsna väsinud, siis metroojaamast seekord koju kõndida enam ei viitsinud ja nii saime veel ka trammisõidu kogemuse ning koju jõudes me Aglaiaga eriti palju muud teha ei jaksanudki kui natuke midagi hamba alla ja magama.

Ühest asjast räägiks siiski veel lõpetuseks, et äkki kellelgi tekkis selleteemaline küsimus. See asi on suukorv (kui ma ei eksi, siis Eestimaal kuulub see vist kohustusliku varustuse hulka, kui me tahaks seal ühistransporti kasutada). Siin on sellised reeglid, et iga koera, kassi või kasvõi küüliku inimene peab ise teadma, milline on tema sõbra (sõprade) iseloom ja vastavalt sellele kasutama suukorvi, puuri vms. Meie majapidamises sellist asja ei eksisteeri. Ega ei saa hästi ka aru, et miks üldse peaks, sest ei mina ega Aglaia ei toitu tegelikult inimestest ja reeglina nad hoopis meeldivad meile. Nagu ma tähele olen pannud, siis pigem võiks seda vahel vaja minna Katril (nt siis kui päeva jooksul on olnud palju inimesi, kes talt midagi küsida tahavad ja ta ära väsima hakkab või on inimesed pealetükkivad või õelad vms), aga temale sobivat suukorvi pole me seni leidnud.

Posted by Naksitrall 12:04 Archived in Belgium Comments (0)

Viimase aja tegemistest

Vahepeal olen oma blogi kohe päris unarusse jätnud, märtsi alguse jutt (ehk siis eelmine blogi sissekanne, mille kuupäev muide on õige) sai avaldatud ka alles nüüd, sest vahepeal ma unustasin selle lihtsalt ära. Lihtsalt tegemist on palju – reisid, matkad, näitused kah veel ja üleliigset aega pole kohe üldse ning mingeid ülipõnevaid asju pole ju juhtunud ka. Peale viimast kirjutamist oleme Aglaiaga väga palju igasugustes huvitavates kohtades käinud. Nt kolanud päris põhjalikult Prantsusmaa Ardennides, käinud Luxemburgis 2 ööpäevasel reisil ja siis veel paar korda niisama seal kolamas, mere ääres päris mitmes erinevas riigis jne jne. Päris kõigest kirjutada tagant järgi ei jaksagi, aga mõned pildid meie Luxemburgis käimistest paneks siiski vaatamiseks välja.
Hotellis.jpg

Bourcheid.jpg

Lux.jpg

Aprilli lõpupoole läks Katri ükspäev uksest välja ja... ei tulnud tagasi ei samal ega ka järgmisel õhtul ega isegi mitte ülejärgmisel. Olin siis sunnitud hakkama moodsaks koeraks ja õppisin kasutama Skype. Täpsemalt kasutasin iga kord, kui Janek Katriga rääkis, võimalust ja avaldasin kõvahäälselt arvamust, mis ma tema sellisest käitumisest arvan. Üksi, ilma meieta Eestisse!!! Ilmselt see mõjus, sest nädal hiljem oli ta tagasi. Ja ta ei tulnud üksi, vaid võttis Janeki ema ka kaasa (ilmselt ta üksi ei julenud). Aga igaljuhul läks siis lõbusaks, sest nagu kombeks kui keegi on külas lühikest aega, siis tuleb jõuda võimalikult paljudesse kohtadesse. Mõnest käigust nüüd kirjutangi.

Aprilli viimasel päeval otsustati minna Keukenhofi tulbinäitusele. Katri rääkis algul, et noh vaevalt, et meid Aglaiaga sinna lubatakse (oli ta ju just värskelt Eestist tulnud ja natuke unustanud, kuidas siinkandis elu käib) ja meil terendas juba silme ees igav päev üksi kodus. Õnneks Janek oli veidi terasem (ta tihtipeale on sellistes küsimustes) ja vaatas arvutist järgi, et loomulikult võib. Nii me siis läksimegi. Võiks ju arvata, et meil oli seal igav, aga ega ikka ei olnud küll – seal oli palju igasuguseid teisi koeri, kellega suhelda. Ja muide mitte ainult koeri, vaid ka muude loomaliikide esindajaid – nn lastealal olid minisead, lambad, kits, kanad jne. Kahju, et neil aiad ümber olid, aga no tutvust teha sai sellest hoolimata.

Loomulikult oli palju ka lilli, aga kõige rohkem tundus olevat inimesi, kes tahtsid väga meiega suhelda. Õigemini tahtsid nad kangesti meist pilti teha. Tihtipeale, kui jäime kuhugi Janekile poseerima, tekkis Janeki kõrvale hulk võhivõõraid pildistavaid inimesi. Välikohvikus puhkamise ajal saime üsna täpselt selgeks, miks mõnedele kuulsatele inimestele paparazzid ei meeldi, sest tõesti kogu aeg sähvivad välgud on pisut tüütud(pisikesed digiseebikad, mis automaatika peal põhimõtteliselt kogu aeg välku teevad, tekitasid mõtte, et peaks tumedaid päikeseprille kandma hakkama). Pealegi pead kogu aeg mõtlema, et näoilme ja asend pildile sobivad oleksid. Noh enda pilte vaadates tundub, et saime Aglaiaga üsna hästi hakkama.
Keukenhof_238.jpg

Keukenhof_299.jpg

Eriliselt naljakad ja kummalised olid aga hiinlased, indialased, tiibetlased ja kõiksugu muud sealtkandi inimesed (ei oska ise täpselt vahet teha ja kõik ennast rahvust pidi ei tutvustanud ka). Nad tahtsid meist väga pilte teha ja ka meiega koos pildile saada. See viimane soov ajas tõesti naerma, sest... nad kartsid meid ikka meeletult ja enamus seisid mitme meetri kaugusel värisedes nagu haavalehed. Ma küll väga kahtlen, et me alati ühe pildi peale ära mahtusime, aga no võibolla neil kõigil olid lainurkobjektiivid. Mõni kartis kohe niiväga, et kui tahtsin tutvust teha, et kellega me siis ikka täpselt ühe pildi peale jääme, siis suurest hirmust hakkasid lausa pisarad voolama. Paar inimest, kes teistele muljet tahtsid avaldada tulid vapralt värisedes Katri kõrvale meie taha seisma ja siis kui ühekorra juhtus, et Aglaial suurest poseerimisest haigutus peale tuli, sai näha, et tegelikult suudab inimene arendada oluliselt suuremaid kiiruseid kui seni arvatud ehk ilmselt on jooksualadel veel uusi maailmarekordeid oodata küll ja küll.
Paar_julgemat.jpg

Keukenhofi üks osa oli justkui metsaaed. Sinna jõudsime me üsna sulgemise eel, seega inimesi ja sähvivaid fotokavälke oli seal vähem (just nimelt vähem, päris nendeta pole siinkandis naljalt võimalik liikuda) ning me saime seal ennast veidi vabamalt tunda.
3_Metsaaed.jpg

Kokkuvõttes ei saanudki me päris täpselt aru, et kas peale meie käis veel keegi Keukenhofi vaatamas või siis olid nad hoopis tulnud vaatama meid Keukenhofis.

Keukenhofile järgneval päeval käisime Brugges, aga sellest räägib hoopis järgmine sissekanne minu blogis.

Veel päevake hiljem käisime korra Prantsusmaal – Cap Blanc Nezis. Oi kui hea seal ronida on, vaated on võrratud ja rand on ka mõnus. Eriti mõnusaks teeb selle ranna veel see, et kuna pole tegemist ametliku rannaga, siis võib seal käia ka ujumishooajal ükskõik mis kell ja Katri võib rihmu rahulikult enda kaelas kanda.
Cap_Blanc_Nez_1.jpg

Cap_Blanc_Nez_208.jpg

Cap_Blanc_Nez3.jpg

Vahepeal käisid Katri ja Janek Inglismaal jalgpalli vaatamas ja Janeki ema jäeti meid valvama. Te võite ju ühe korra arvata, kes tegelikult keda valvas. (Vajadus üle ühe korra arvata näitab, et teil puuduvad lähemad kokkupuuted meie või meie sugulastega). Igal juhul pean Janeki ema kiitma, et ta käitus kenasti, andis ilusti tihti maiust ja magas laitmatult suures toas esimesel korrusel meie silma all (noh niipaljukest kui ta muidugi magada sai) ega üritanudki oma tuppa magama minna.

Inglismaale poleks me kaasa minna saanudki (ega me poleks tahtnudki sinna mingi jalgpalli pärast minna), sest... Tundub, et meil on Aglaiaga kaasasündinud marutaud, mida kutsikaeast alates iga-aastaselt tehtud vaktsiinid on vaos hoidnud, aga mis nüüd peale veretesti tegemist hiljemalt septembriks kindlasti välja lööb. Või noh vähemalt nii paistavad need britid arvavat.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis muust. Nimelt tuleb Euroopas marutaudi vaktsiini teha kord kolme aasta jooksul, sest tegelikult annab tootja just nii pika garantii antikehade olemasolu kohta. Eesti iga-aastast vaktsineerimist nimetavad siinsed arstid loomapiinamiseks (nt Aglaia tunneb ennast peale marutaudivaktsiini saamist alati järgmisel päeval kehvasti) ja mõttetuks kulutamiseks. Igal juhul on meil Aglaiaga antikehade hulk lausa uskumatult suur ja võiksime neid mitmetele kümnetele koertele jagada. Eriti kummaline kõige selle juures on, et kõik EL-i koerad, kes just näitusele tulla ei taha, käivad Eestis nagunii 3 aasta tagant vaktsineerituna... Edaspidi ka meie.
Ah aitab sest vaktsineerimise jutust küll. Panen siia hoopis paar pilti meie viimasest Luxemburgis käigust (see lihtsalt on viimasel ajal meie lemmikmaa).
Luksemburgis_j_lle.jpg

Nüüd viimased nädalad oleme olnud üsna väheliikuvad. Oleme käinud õhtuti metsas või mere ääres ja paaril näitusel ka. Üsna koduse olemise põhjuseks on palavus. Päeval tundub ainus mõistlik koht, kus aega veeta, olevat peadpidi suure ja tiheda heki sees, sest sinna päike ei paista. Päris viimastel päevadel on suur kuumus küll veidi taandunud, aga soe ja suvine on ikkagi.

Lõpetuseks veel kui juba metsast ja rannast juttu tuli – mitte, et ma ennast või Aglaiat kiita tahaks, aga... oleme Aglaiaga viimastel kuudel aru saanud, et nii nagu inimesed (muide ka päris pisikesed) küsivad siin enne meiega tutvuse sobitamist luba, tuleb meil enne teise neljajalgsega suhtlemist ka luba küsida. No vahel väga harva on see meelest ära läinud, aga tõesti väga harva. Seega on rihmade põhikoht Katri või Janeki kaelas või käes. Miks neid üldse kaasas kantakse, ma päris täpselt aru ei saa, aga võimalik, et noh inimesed ju käsi kõndides eriti ei kasuta ja vahel ei oska nad oma käsi kuhugi panna. Ilmselt mingi asi käes võtab seda ebamugavustunnet vähemaks.

Noh ongi selleks korraks kõik, sai vist kõik tähtsam kirja pandud.

Posted by Naksitrall 07:44 Archived in Belgium Comments (0)

(Entries 11 - 15 of 20) « Page 1 2 [3] 4 »