A Travellerspoint blog

By this Author: Naksitrall

Uus kuut, Holland, Saksamaa, Friisimaa, Prantsusmaa

Ehk tegus aprilli algus

Aprilli algus on meil siin sündmuste ja tegude rohke olnud. Väga tähtis meie reisimistega seotud asi juhtus 1. aprillil, Suurel Neljapäeval (see on siin muide vaba päev). Panen selle kohta siia väikese fotoreportaaži.

large_01_Uue_kuu..stamine.jpg
Uue kuudi sisseõnnistamine

Ehk siis – meil on lõpuks ometi jälle normaalmõõtmetes reisikuut.

Nagu Belgias tavaks, siis pühade ajal oli ilm kõike muud kui ilus, seega läksime otsima vihmapilve äärt. Suurel Reedel oli lähim enam-vähem vihmavaba koht Hollandis Gelderlandi provintsis Ijsseli jõe kallastel. Valisime välja kaks hansalinna Doesburgi ja Zutpheni. Mõlemad linnakesed olid Hollandile kohaselt ilusad ja koerasõbralikud ning sobivaimaks kaunistuseks välisukse juures tänaval paistsid olema erinevad neljajalgsete kujud.

04_Doesburg.jpg

Doesburgi külaliste parkla kõrval oli maaliline pargike pikast reisist käpasirutamiseks ja linn nägi välja nagu piltpostkaart.

large_02_Doesburg.jpg

Doesburgis oli „de Bonte Hond“ nimeline restoran, kus kahejalgsete nõusid kaunistas koera pilt ja meile Aglaiaga jagati täitsa tasuta maiustusi (ikka koerte omi, mitte ebatervislikke magusaid küpsiseid nagu inimestele). Hiljem linnale tiiru peale teinuna leidsime kohviku, kus töötajate hulgas oli ka üks koer. Tema esmane tööülesanne oli kahejalgsete külastajate kehakaalu eest hoolitsemine ehk siis liikumine lauast lauda ja ennastohverdav inimeste vabastamine kohvi kõrvale serveeritavatest ebatervislikest küpsistest ;). Ja no teine tööülesanne oli loomulikult neljajalgsete külastajate lõbustamine.

large_03_Elamuse..vikutes.jpg

Doesburg on läbi aegade üks väheseid kohti, kus külastasime ka korterelamutega uuselamurajooni. See oli jõe kaldal ja kuidagi hästi ilus ning vanalinnaga sobiv. Jõe ääres leidsime meeldiva üllatusena, et saarekesele viiva vastikust võrest (teate küll, ma olen metallvõrest treppe ennegi kirunud) silla serva oli neljajalgsete peale mõeldes tehtud ka kena sileda kattega riba (no ok võibolla mõeldi tegelikult jalgratastele, aga välja kukkus ikka hästi :) ).

Ka Zutphenis paistsid inimestele neljajalgsed sõbrad väga tähtsad olema – meiesuguseid oli näha palju ja linnakeses oli ka palju koerte kujusid. Isegi pühaku kuju St. Walburgise kiriku juures oli koeraga :).

large_05_Koerte_..tphenis.jpg

Järgmise peaaegu vihmavaba laigukese leidsime kaks päeva hiljem Saksamaalt Trierist. Oli ikka ilus linn küll, aga natuke oli tunda, et vanu roomlaseid enam pole – võrreldes alati hästi hoolitsetud hollandi linnakestega oli Trier kuidagi pisut räämas. See ei rikkunud muidugi karvavõrdki tähtsat tunnet, mis tekkis nii iidsetelt müüridelt sõnumite lugemisel ja jätmisel.

large_06_Porta_Nigra.jpg

large_07_Turupla..ma_sild.jpg

large_08_Keiserlikud_termid.jpg

Trieris liikus ringi palju koeri nagu siinkandis tavaks (tavatu oli vaid linnas patseeriv muheda olemisega iiri hundikoer, sest reeglina oleme meie Aglaiaga suured koerad). Paljud koerad aga olid kuidagi närvilisemad kui Belgias ja Hollandis. Kohaliku elanikkonnaga tutvumine vähesel määral siiski õnnestus.

Et Trierile hoolitsetuse suhtes mitte liiga teha, siis tegelikult olid mõned kohad väga ilusad ja korras, näiteks Kuurvürsti Loss ja selle ümbrus.

large_09_Electoral_Palace.jpg

Pühade viimasel päeval ehk esmaspäeval lubati selget ilma Friisimaale Põhja-Hollandis. Friisimaa on meie reisiplaanides olnud pikka aega, aga alati on midagi ette tulnud. Sedapuhku siis tegime algust ja vaatasime üle 7 vana friisi linna – Sloten, Stavoren, Hindeloopen, Workum, Bolsward, Sneek ja Ijlst. 4 linna ja saared ja matkarajad jäid mõneks järgmiseks korraks.

Kõik need linnad olid ilusad ja puhtad, täis sõbralikke kahe- ja neljajalgseid. Kes tunnevad Hollandit vaid Amsterdami näol ilmselt ei suuda uskuda kui ilusad ja hoolitsetud on väikesed linnad. Kõige vahvamad neist seitsmest olid Sloten ehk Sleat (friisi keeles) ja Hindeloopen ehk Hylpen, mitte et teised poleks meeldinud, aga nendes linnades ütlesid kahejalgsed, et tuli tõesti ajas tagasi rändamise tunne. Piltidega on seda kahjuks keeruline edasi anda.

large_12_Sloten_ja_Sneek.jpg
Sloten ja Sneeki Merevärav (mina olen ka koos Katriga pildil)

large_13_Hindeloopen.jpg
Hindeloopen

Ei saa mainimata jätta, et friislased on sama toredad kui ülejäänud hollandi elanikud. Sneekis tegime puhkepeatuse ühes Iiri pubis ja uskuge või ei, aga tutvusime kena kahejalgsega, kes polnud paljuks pidanud kõrtsi õlut jooma minnes koeraküpsiseid kaasa võtta :). Meile Aglaiaga meeldis see kohe väga, sest meie endi kaasa võetud snäkikott oli pika päeva jooksul juba väga kokku kuivanud. Eestimaised kahejalgsed, no mõelge, väike snäkipakike taskus ei võta ju tegelikult üldse ruumi...

Linnade vahel saime Aglaiaga teha ka jalutuskäigu ja möllu mere ääres.

large_10_Mere___res.jpg

Friismaa kohta veel niipalju, et teate ju, et see tuntud mustavalgekirju lehmatõug, keda eestiski leidub, on pärit just sealt. Friisi lehmadele oli vist vaba päev antud, sest nägime vaid üksikuid eksemplare. Mingi hetk hakkas meie kahejalgsetel millegipärast kohutavalt naljakas, nad rääkisid lehmastumisest ja kui ma asja üle tõsisemalt järgi mõtlen, siis on mul kahtlus, et nad naersid minu ja Aglaia üle. Aga friisi mereäärsetel karjamaadel on kevadine rohi nii roheline ja nii lõhnav ja nii ...

large_11_Friisi_..endamas.jpg

Eile st laupäeval oli ilus ilm enam-vähem igal pool ja seega läksime merd otsima. Et oleks põnevam valisime suunaks seni läbiuurimata Somme’i lahe Picardias. Esimene koht lahe ääres, mida külastasime oli Saint-Valery-sur-Somme - tore keskaegne külake kõigi turismiobjektiks olekuks vajalike asjadega nagu gooti kirik, kindluse varemed, torni varemed, kus oli vangis Jeanne d'Arc, 18. sajandist pärit haigla, mis siiani töötab ja paikneb võluvalt surnuaia kõrval jne.

large_17_St_Valery.jpg

Meile Aglaiaga pakkus aga enim huvi veeäärne promenaad, kus oli kena promeneerida koos teiste neljajalgsetega, kus oli mõnus vee ääres hullata ja pidada plaani pisut ujuda, sest silma-kõrva-nina ulatuseses oli... Ah vaadake parem pilte, meil Aglaiaga siiani hing pisut haige, et kahejalgsed ei lasknud meid kohaliku elanikkonnaga lõunatama...

18_St_Valery.jpg
Need lambad olid päriselt ka umbes sama lähedal kui neil piltidel tundub

Edasi sõitsime Le Hourdeli. Küla ise ei olnud eriti huvitav, aga rand... Suur mõõn on seal tõesti suur ja tõus ilmselt ka, sest juba kolm pool tundi enne tõusu algust sinna enam jalutama minna ei tohi. Õnneks oli tõusuni palju aega ja saime mere peale lonkima minna. Mina sain seal ka õppetunni – vee puudumine ei tähenda sugugi kuiva maad – ma nimelt, piinlik küll, jäin peaaegu mutta kinni. Sain ikka omal jõul välja, aga oh küll käpad olid mustad.

large_14_Le_Hourdel.jpg

Õnneks leidsime peagi ühest kõrgemast kohast kõva põhjaga lombikese, kus kus sain ennast peaaegu puhtaks. Uhh, oli see vast kogemus. Aga tore oli ikkagi.

large_16_Le_Hourdel.jpg

Külastasime veel mõnda külakest-linnakest seal kandis, aga midagi rabavalt huvitavat enam ei leidnud. Teel koju sattusime üsna juhuslikult Pas-de-Calais departemangus kummalise nimega kohta Le Touquet-Paris-Plage ehk 19.sajandi lõpus rajatud „Mereäärsesse Pariisi“. Seal sai hetkega selgeks, et tegu on rikaste ja ilusate kuurortiga. Väga uhked villad, suur hulk hotelle ja suur liivarand... kus oli silt, et koerad pole lubatud. Me Aglaiaga kandsime selle paiga juba sobiva puhkekohana maha, aga siis selgus, et inimestele oli reserveeritud otse suurte hotellide vastas olev rand ja vaid veidi eemal oli imeilus rada randa läbi männimetsa ja kõrgete düünide, kus neljajalgsed igati teretulnud olid. Seega lõpetasime päeva väga mõnusalt otsekui vipid tohutu suures privaatrannas.

large_15_Mere__rne_Pariis.jpg

Posted by Naksitrall 14:12 Archived in Netherlands Comments (0)

Viimase aja tegemistest

Natuke näituse-, spa- ja rannajuttu

Eelmises blogisissekandes kirjutasin, et talv sai läbi, tegelikult ei saanudki, vaid veebruari keskpaigani oli siin vahelduva eduga ikka päris lumine. Seega oli 2009/2010 talv kõigi aegade lumiseim ja pikim. Öökülmad on meil siiani ja vahel tuleb taevast veel ka mõni lumehelves, aga sellest hoolimata kevad nüüd lihtsalt tuleb.

01_Aias_024.jpg

Sel aastal oleme jõudnud käia kahel näitusel – jaanuari lõpus ja veebruari lõpus. Näitus ja väga kehvad ilmaolud tunduvad käsikäes käivat. Jaanuari lõpus oli just sel päeval korralik lumesadu ja libedus ning nii mõnegi näitusele sõitja tee lõppes kraavis, lehed kirjutasid, et oli rekordarv teelt väljasõite ja plekimõlkimisi. Veebruari lõpus aga läks Belgiast just näituse päeval üle Xynthia - Euroopa tapjatorm. Meil vedas mõlemal korral ja jõudsime näitustele täiesti terve autoga ja ilma suuremate vahejuhtumiteta.
Näituste osas oleme Aglaiaga endiselt seda meelt, et drive-in näitused ei kõlba kuhugi, sellised kenad näitused, kus tuleb tunde paigal püsida, on ikka kordades paremad. Vaadake ise.

large_02_N_ituste_m_te.jpg
Näitustel osalemise mõte ehk uued tutvused

large_03_N_ituse..n_m_nus.jpg
Näituse lõpu ootamine pole sugugi tüütu

Tahaks kiita ka siinset tiibeti mastifite klubi. Sellest aastast alates on nad juurutanud uue toreda kombe. Ringi minnes ootab kena laud, kus peal maiuse söömiseks sobivad kausid...

04_Klubi_auhinnalaud.jpg

Väga mõistlikult jagatakse need laiali kõigi klasside võitjatele lisaks näituse korraldajate poolsetele kausikestele. Me oleme Aglaiaga kahepeale neid juba 4 tükki ära napsanud ;).

05_Minu_uu..ituselt.jpg
Suur roheline kauss on näitusekorraldajatelt ja kaks väiksemat kaussi klubilt - väga maitsev, ptüi!, kena neist

Ah jaa, see pilt tuletas meelde, et alates jaanuari lõpust oleks muide kena minu nime ees kasutada tiitlit C.I.B (koerarahvas teab küll, mis see on, aga teistele... noh see tähendab, et ma olen nüüd rahvusvaheliselt tunnustatud tegija kutt :)).

Eelmine kord blogisse kirjutades mainisin, et ootame kõiki külla. Kõiksugu teised inimesed on külas käinud, aga koerarahvas ei satu üldse siiakanti. Veebruari alguses selgus, et vähemalt Aglaia suguvõsas on olemas üks mõistlik koerainimene. Lonni perenaine leidis puhkusele sõites ilusti aega meile külla tulla ja tõi veel kenasti meie sügamiseks sõbrannad ka kaasa. Lonni ainult oli koju jäänud, aga noh keegi peab ju elamisel silma peal ka hoidma.

Veebruar oli üks huvitav kuu. Katri teatas, et temale minu jalg ei meeldi (no ikka see nö puugijalg, vahel on teine pisut kange nagu). Selle tulemusena helistas Janek Westpool Hydro nimelisse kohta ja mina hakkasin korraliku heaoluühiskonna liikmena käima spa-protseduuridel. Alguses arvasin, et kahejalgsed on puhta hulluks läinud, aga siis... ma pean tunnistama, et mulle hakkas päris meeldima ja iga korraga läks kõik see asi mõnusamaks. Sealsed töötajad on mõlemad õppinud kenasti inimeste füsioterapeudiks ja enne koerte peal tööle hakkamist lihvinud aastaid oma oskusi inimeste peal.

Alustuseks soe mullivann, koos vee all tehtava massaažiga
06_Soojendus.jpg
Ann ja mina elu esimest mullivanni võtmas

Siis basseinis ujumine ja veealused venitused.
07_Basseinis.jpg
Mina ja Bart ujumas

Lõpetuseks soe mullivann lõdvestava massaažiga
08_L_dvestus.jpg
Mõnus!!!

Viimasel korral kontrolliti, kas progress on ikka tõeline ja kas ma kasutan seda jalga ikka teisega võrdselt. Ehk mind pandi enne lõdvestavat mullivanni mingisse imelikku kasti. Katri noris, et mulle oleks võinud anda seal kastis kõige totakama näoga koera auhinna...
09_Kuhu_se..i_l_heb.jpg
... aga no kuulge, kes see enne kuulnud on, et vee all põhi kuhugi ära minema hakkab? Tegelikult sain asjale suhteliselt ruttu pihta ja enam ei suutnud nad mind üllatada isegi mitte sellega, kui põhi asendit muutis ja mulle mäkketõusu või laskumist imiteeris :).

Aglaia käis ka kogu aeg kaasas, aga vaatas asja kuivalt maalt ja nautis väga kõrgetasemelist meditsiinilist sügamist-mudimist. Seal nimelt oli alati praktikante – viimastel kursustel õppivaid tulevasi veterinaare, kes kõik hoolitsesid, et Aglaial ka ikka mõnus oleks.
Igal juhul pean ma tunnistma, et see oli väga mõnus ja mul on peaaegu kahju, et mu jalg korda sai. Õnneks öeldi, et kuu või paarise vahega võiks profülaktika mõttes veel mõned korrad käia.

Muud nagu polegi vahepeal eriti teinud. Korra siiski käisime lund otsimas ja leidsime seda Belgia Ardennide kõrgeimalt tipult Signal de Botrangelt.

10_Signal_.._histel.jpg

Ja nüüd eile, märtsi esimesel pühapäeval, jätkasime Hollandi lääneosa saartega tutvumist. Sedapuhku sõitsime Voorne-Putten saarele Rockanje linna lähedale randa, düünidele ja rannametsa (rannapadrik oleks täpsem nimetus) matkama.

Tundub, et mida põhja poole seda paremaks Hollandis rannad lähevad. Selles mõttes paremaks, et koerte konsentratsioon kasvab. Niisugust pilti polnudki me enne veel näinud, sest igasuguseid koeri, kes rannas rõõmsalt ringi silkasid, oli sama palju kui kahejalgseid. Rand nägi välja nagu suur koertenäitus. Küll see oli mõnus – saime ennast ikka kohe korralikult tühjaks joosta ja palju uusi tutvusi ka.
large_11_Rockanj..and_150.jpg
large_12_Tutvusi_s_lmimas.jpg
large_13_Rockanj..and_252.jpg
large_14_Jooksum_ngud.jpg

Kolasime rannas, düünidel ja rannametsas ligi 5 tundi. Metsamatk pidi algselt olema 5 km pikkune, aga tänu Katri „vaprusele“ muutus jupi jagu pikemaks. Matkasime kenasti mööda düüne ja metsa...

15_D__nidel.jpg
16_Rannametsas.jpg

Teel tuli ette värav, mille juures silt ütles, et kahejalgsed tuleb tingimata kaela kinnitada ja vaadata, et kohaliku elanikkonnaga oleks vahemaa vähemalt 25 meetrit, läksime Katri hädaldamise saatel juba pea kilomeetrikese väravast edasi kui ...

17_Rockanj..and_328.jpg

Teerada läks paraku just nende suunas või õigemini nemad liikusid mööda teed meist veidi eespool ja Katri teatas, et tema arvates on neil toredatel elukatel sarved ainult selleks, et teda läbi torgata... Mitte miski teda ümber veenda ei suutnud. Seega olime sunnitud tagasi pöörama ja hoopis teisi radu kasutama, no ega neil ka midagi viga ei olnud, aga tegelikult oleks meie Aglaiaga neid elukaid küll tahtnud lähemalt tundma õppida :). Eestis Matsalus oleme neid ju näinud küll ja tutvustki teinud, aga seal oli aed vahel ehk nuusutada sai vaid ninasid.

Ilusat kevadet kõigile!
18_Rockanj..and_399.jpg
(Või noh Eestimaal olijatele peaks vist soovima kena kevade ehk üleujutuste ootamist ;).)

Posted by Naksitrall 10:50 Archived in Belgium Comments (2)

Talvepuhkus

Ja 2010. aasta rannahooaja avamine

12. detsembriks olid kõik asjad pakitud, ilm ilus ( +12 C ja päike) ja minema me hakkasimegi. Paljud sõbrad uurisid enne teeleasumist, et kuidas ometi plaanime me oma ratastega mikrokuudiga kohale jõuda – no eks vaadake.

Reis_koju_..009_004.jpg

Kitsas ta ju oli, aga õnneks olid kahejalgsed nii mõistlikud, et kõige kitsama osa ehk selle prao, mis jäi esiistmete ja esiklaasi vahele, võtsid nad omale, kassidel oli puurides muidugi sama mugav kui alati ja meie Aglaiaga ka ei kurtnud, kuna kasside puurikatuseid sai sõidul kenasti kasutada istmelaiendustena.
Kitsastes oludes sõitmisel oli ka oma eeliseid – enamasti on peatused teel suhteliselt lühikesed, aga sedapuhku vajasid kahejalgsed hädasti võimalust enda lahtivoltimiseks ja seega saime ikka päris korralikke jalutuskäike teha.

Reis_koju_..009_033.jpg

Õhtu Saksamaal

Reis_koju_..009_039.jpg

Päikesetõus Leedus

Reis_koju_..051-055.jpg

Lumi Lätis – soojast autost sügavalt magamast äkki lumme sattumine – esialgu tegi pisut nõutuks...

... aga siis võtsime lumesaju endaga Lätist kaasa ;), et seda kodus nautida – meil ju ikkagi talvepuhkus.
Sõit läks mõnusalt ruttu ja 28 tundi (sisaldas meie jalutuskäike ja kahejalgsete tuttavatega kohvitamisi) peale starti olime juba oma Eesti kodus,kus oli mõnus 0 kraadine õhk ja ilus lumesadu.
Muide kahejalgsed arutasid sõidu ajal (ja ma tean, et samal teemal mõlgutasid mõtteid ka mõned meid Eestisse ootavad kahejalgsed), et ehk me Aglaiaga ja kassid ikka mäletame veel seda kohta. Pidasime kassidega isekeskis peenikest naeru, et no vanusenumbreid arvestades võiks seniilsust oodata pigem kahejalgsetelt... Oh kui tore oli koju jõuda – oma suur valveküngastega aed, erineva jalgadearvuga naabrid jne.

Reis_koju_..009_133.jpg

Järgmisel hommikul läks puhkus veel paremaks, sest ilm läks külmemaks ja lund tuli ka kogu aeg juurde. Kahejalgsed ja kassid meie vaimustust küll ei jaganud, aga mis siis - meil oli mõnus! Seda puhkust nautisime Aglaiaga kohe täiel rinnal – vaatasime lõbustatult, kuidas Janek alustas iga päeva usinalt lumelabidat kasutades, käisime kontrollisime üle nii Viimsi matkaraja kui Haabneeme tänavad ja ranna.

Haabneemes_jalutamas.jpgHaabneeme_rannas.jpg

(Muide see, et meil tänaval kahejalgseid rihma otsas pole, ei ole sugugi seaduse rikkumine, vaid ennetamine, sest suvest alates on ametlikult lubatud hästi käituvatel kahejalgsetel omapäi jalutada.)

20. detsembril käisime minu sünnipäeval. Natuke naljakas see lause ju on, aga just täpselt nii oli – käisime mu emal ja õel külas pidu pidamas. Aglaia ja Sanpo olid muidugi ka kohal, aga päevakangelased olime sedapuhku siiski meie.

Viimsis_047.jpgS_nnip_ev_050.jpg
Viimsis_051.jpg

Mina ja Amulet 6-aastased!

large_Peost_v_sinud.jpg

Amulet, mina ja emme Grisli – peost väsinud

2009. aasta viimasel päeval vaatasime üle Jägala joa ja selle ümbruse. (Tee parkimisplatsini oli isegi lahti lükatud, aga plats ise... noh õnneks oli seal üks abivalmis mees, kes aitas Janekil autot lükata, muidu vist oleks sinna jäänudki)

large_Aasta_l_pp_231a.jpg

Tutvusime ka ühe kena tillukese neiuga, kes jäi lõpuni kindlale veendumusele, et ta on koer... Ma nii igaks juhuks mainin ära, et alloleval pildil on kolm koera...

Aasta_l_pp_399a.jpg

Uue aasta 3. päeval jõudsime ka Nõvale. Kahejalgsed kartsid küll, et kui meie tänavat keset Haabneemet unustas sahk 2 nädalat külastada (kuni politseiauto peale meie majast möödumist lumme kinni jäi) ja tervet tänavat meie väravast alates pidi lahti ajama Janek, siis äkki ei jõuagi me Nõvale kohale, aga kuna me kõik olime sedameelt, et ilma Nõvata ei tasu Eestisse nagu väga tullagi, siis pakkisime aga lumelabida kaasa ja läksime. Oi oli see vast matk – olime 2010 aastal peale kitsede esimesed, kes seal suurelt teelt ära metsa keerasid ja paar tundi hiljem, kui jälle saha poolt lahti lükatud teele jõudsime, olid kahejalgsed ikka täitsa läbi.

large_N_val_paks..mes_198.jpg
N_val_paks..mes_293.jpgN_val_paks..mes_259.jpgN_val_paks..es_072a.jpgN_val_paks..es_465a.jpg

Aasta algusesse mahtus veel ka kaks ühisjalutust koos minu emme Grisli ja õeraas Amuletiga, noh see Sanpo oli ka muidugi. (Aglaia siin kõrval viriseb, et ma kirjutaksin, et nii võluv ja temperamentne noormees, aga ... tehku omale ise oma blogi!). No oli see vast sumpamine – pea ikka kuidagi ulatus pinnale.

large_Marge_juur..mas_117.jpg

Mina lumesaha rollis (paremalt vasakule: mina, Grisli, Sanpo, Aglaia)

sanpo_2.jpgGrisli.jpgAmulet.jpg

Sanpo, Grisli ja Amulet (õigemini see vähene Amuletist, mis pinnale ulatub)

Paraku eriti palju rohkem ei jõudnudki midagi teha, sest kahejalgsetel on puhkusest mingi väga omamoodi arusaam – täiesti seletamatutel põhjustel pidasid nad vajalikuks tegeleda igasuguste remondimeestega, värvide valimise jms. Seega Aglaia sugulased jäid jälle üle vaatamata. Tundub, et meil tuleks neid aja planeerimise osas koolitama hakata... ehk leiame mõne eratreeneri. Meie kahejalgsed siiski lubasid (panen selle siia kirja, et oleks tunnistajaid), et seekord oli viimane kord remondile aega raisata ja järgmine kord kui kõik koos Eestisse tuleme, on kõik valmis. Siis kohtume kindlasti ka Aglaia perega ja kõigi teistega, kes seekord nägemata jäid. Ja seni ootame kõiki endale siia külla :).

Seega peaaegu kuu aega talvepuhkust sai imekiiresti otsa ja aega jäi kõvasti puudu. Kuidagi said kahejalgsed 8. jaanuari hilisõhtuks asjad niikaugele, et võisime startida. Sättisime ennast kenasti magama, arvestusega, et teeolud küll veidi kehvemad aga see-eest peatusi vähem plaanis ja ca 30 tunni pärast oleme oma Belgia kodus kohal. Noh jah... Tegelikult ei olnud sõit – hoolimata Pärnust alanud ja Leedu lähistel lõppenud mustast jääst ja tõsiselt tugevast lumesajust Poola põhjaosas – sugugi eriti aeglane ja püsisime kenasti graafikus kuni Varssavist Berliini poole suunduva kiirtee lõpuni, kust Saksamaale jääb sadakond km. Kiirteelt mõnisada meetrit eemale jõudes olime sunnitud seisma jääma ja seda nii umbes täpselt 3 ja pooleks tunniks, sest 4 km kaugusel oli üks väga tõsine liiklusõnnetus. Kui hakkas juba tunduma, et vrakid teelt ära korjatud ja peagi saab sõitma hakata, siis meie selja taga seisnud eestimaine rekkajuht „rõõmustas“ meid teatega, et teiste rekkajuhtide sõnul on enne Saksamaad 2 sellist õnnetust veel. Nii me siis seisime ja venisime ja seisime ja seisime ja venisime ja 8 tundi peale kiirteelt maha sõitu olimegi juba Saksamaal... Saksamaa kohta hirmutati ka, et teeolud pahad ja kõik nii hirmus, aga seal oli vaid veidi lumine tee ja kahejalgsete sõnul täiesti normaalne sõita. 40 tundi ja 15 min peale starti olime oma Belgia kodus – aaahhh kui hea oli ennast sirutada ja küll oli tore, et lumine talv oli täiesti olemas ka Belgias – küll oluliselt kergemal kujul, aga siiski.

Panen siia mõned pildid meie tegemistest lumises Tervureni metsas.

large_Lumine_Tervuren_262.jpg

Nagu päris talv kohe

Lumine_Tervuren_068.jpgLumine_Tervuren_091.jpg

Viimase talvepäeva tervisejooks
(Parempoolset pilti palun kasutage tuttavate tervisejooksjate harimiseks – Eestimaine versioon puu otsa ronimisest pole vajalik, aga no belglastega võrreldes võiks ikka natuke koomale võtta küll ;))

Nüüd on aga talv siinkandis läbi (no Ardennidest leiab talve muidugi veel jupp aega) ja pühapäeval so 17. jaanuaril avasime 2010. aasta rannahooaja Zeelandis Westenschouwe kandis käimisega.

Zeeland_-_..wen_029.jpgZeeland_-_..wen_043.jpgZeeland_-_..en_071a.jpg

large_Zeeland_-_..wen_214.jpg

Posted by Naksitrall 12:42 Archived in Estonia Comments (0)

Sügis

Kuidagi märkamatult on jälle kaks kuud mööda läinud. Sügis (kestab muide siiani) on olnud imeilus, väidetavalt lausa enneolematult soe ja heade ilmadega. Õigemini oli imeilus, sest 22. novembril meie mereääres ja metsas käigu keskel hakkas sadama, täpsemalt lausa kallama vihma ja see koos kena sügistormikesega kestis katkematult terve nädala. Nüüd on ilm küll parem uuesti, aga ikka pidevalt kipub midagi taevast alla tilkuma.
Vahepealse aja jooksul pole me kuskil reisimas käinud, vaid oleme leppinud oma koduse metsaga. Viriseda muidugi ei saa, sest see, mida teiste kutside kahejalgsete eeskujul Tervureni metsaks nimetame (tegelikult on ta hoopis Zoniënwoud), on päris suur ja meil on sellest 4,5-st tuhandest hektarist ikka veel palju läbi käimata. Pealegi oma põhiradu ei saa ju sugugi unarusse jätta, sest tahaks ju sõpradega ka kohtuda.

MINA_leidsin.jpgHuvitav_metsaand.jpg
Metsaannid

Kohtumine_s_braga.jpgS_ber_Orav.jpg
Sõbrad (Sõber Orava pildil olev must plekk on minu pea)

Korra jõudsime ka randa.

Rannas.jpg

Ja Aafrika muuseumis sai ka lõpuks käidud, õigemini sai täidetud minu ja Aglaia plaan vaadata üle selle muuseumi suur ja neljajalgsete hulgas populaarne park, kahejalgsetel jäi muuseumisse sisse ikka jõudmata.

Aafrika_muuseum.jpgAafrika_muuseum_2.jpgAafrika_muuseum_3.jpgAafrika_muuseum_4.jpg

Kui üle-eelmine kord blogisse kirjutades hõiskasin, et kõik kassid on kodus tagasi, siis septembris kolis meie juurest ära pisike Kissu, noh see päris minu ja Aglaia kass :(. Väikestviisi ikka loodame, et ehk juhtub veel üks ime ja meie teed temaga veel kunagi ristuvad. Seega on meil praegu iga liigi esindajaid kaks.

Kiisu.jpgKiki.jpg
1. pilt Kiisu ehk meie maja valitsejanna 2. pilt Kiki ja mina

Novembri keskel tähistasime kahe aasta täitumist Belgiasse kolimisest minu ja Aglaia nomaadiloomusele väga südamelähedaselt ja vahetasime elupaika. Kõigepealt aitasime asjad ühes majas kokku pakkida ja siis 2 km kaugusel uues majas lahti pakkida (1,5 kg karamellkommide paki puhul oleks õigem öelda, et Aglaia pakkis selle omale kõhtu...). Esialgu oli uus kodu (sedapuhku möbleerimata) kaunikesti tühi ja mulle see avarus isegi meeldis.

Palju_ruumi_m_llata.jpg

Olin lausa solvunud kui kahejalgsed ennast pooleks päevaks IKEAsse unustasid, sealt hunniku ruumivõtvate kastidega koju tulid ja pärast suuremat sorti kruvimisega tegelesid. Tegelikult aga andis see kõik päris mugava ja tiibetlasesõbraliku tulemuse.

Mugav.jpgM_nus.jpg

Igal juhul on vana kodu mõnusa jalutuskäigu kaugusel ja oma sealsele sõbrale, peaaegu naabripoisile, saame vahel ka tere ütlema minna, seda muidugi siis kui oma praeguste naabritega lävimisest aega üle peaks jääma. Uute naabritega võib igati rahule jääda. Ühel pool elab igavesti lahe taanlasest naabrimees:

Naabrimees.jpg

Aia tagumises küljes on üleaedne aga selline:

Teine_naaber.jpg

Ja teisel pool küljes on üks vahva kass, kes meid küll pisut kardab ja mingisugused kodulinnud, kellega meil paraku senini pole ühist õhtusööki õnnestunud pidada ;) ...

Peale väsitavat kolimist ja kokku-lahti pakkimist käisime korra Hollandis Zeelandis. Samast kohast rääkisin ka eelmisel korral – Westhove loss koos oma mõnusate metsaradade ja rannaga. Oh kui hea oli vahepeal kogunenud „auru“ välja lasta.

Auru_v_lja_laskmas.jpgAglaia__2_.jpg
Auru_v_lja_laskmas2.jpgAglaia_tut.._lmimas.jpg

Uuest kodust veel niipalju, et asume küll vanale kodule väga lähedal, aga tunne on nagu oleks maale kolinud – kiirtee enam ei kosta ning maja ümbruses ja ees üle tee laiuvad põllud ja karjamaad ja matkarajad. Nende olemasolu on tore, sest enam ei tähenda kahejalgsete ütlus, et täna oleme kodused enam sugugi kolama mitteminemist... no oma maja ees jalutamine ei ole ju kodust ära minek. Ülihea on see praegu, mil kahejalgsed on igatalviselt vastikud ja meid Aglaiaga üldse omapäi jätta ei taha, rihmata jalutamisest kuulda ei taha ja kodust kaugele jalutada ka ei taha, et äkki viimaks vaja Aglaia mõne pealetükkiva noormehe pärast süles koju tassida... (Phähh! Nagu mina ei suudaks ise Aglaia au järele valvata...)

Maja_ees.jpgP_ldude_vahel.jpg
(Vasakus ülanurgas paistev punane maja on muide meie oma)

Ongi selleks korraks kõik ja kohtumiseni Eestimaal, kuhu talvepuhkust veetma peaksime jõudma detsembri keskpaigas.

Posted by Naksitrall 08:03 Archived in Belgium Comments (0)

Vulkaanid, erinevad liivad, mõni loss, limes ja oppidum

Ehk Saksamaa, Belgia, Holland ja korraks ka Luxemburg

Kui kevadel polnud siia suurt midagi kirjutada, siis nüüd on olukord vastupidi. August ja septembri alguski olid väga palavad - õhutemperatuur kippus ronima üle +30 ja siiani püsib temperatuur +20 juures (vahel ronib ülegi) ning vihm on suhteliselt haruldane nähtus ehk kahejalgsete arvates on jube ilusad ilmad... no mis neist karvututest ka muud oodata. Kuigi kuumus pole meile Aglaiaga just see asi, mida me väga heaks ilmaks nimetame, siis tegelikult on sellel ikka positiivseid külgi ka - suurema osa ajast oleme veetnud kas paksus metsas kolades, kus veidi jahedam või kuskil vee ääres. Lisaks oma tavapärastele kohtadele - Tervureni metsad ja rand Hollandis Breskensi lähedal - oleme ette võtnud ka veidi pikemaid ja huvitavamaid reise. Päris mitu korda oleme käinud Saksamaad avastamas, loomulikult oleme kolanud ringi ka kodustes Belgias-Hollandis ning korra ka Luxemburgist läbi astunud. Katsun siia kõik huvitavamad tegemised alates augusti algusest ritta panna.

Saksamaa avastamine sai alguse tänu vihmale (oleks keegi mulle varem öelnud, et mulle selline ilmateade meeldib, ma oleks ta välja haukunud). 1. augustil lubati Belgiasse vihma võimalust ja lähim koht, kus pidi kindlasti täiesti kuiv olema (ja oli ka), oli Saksamaal Vulkaneifelis (regioon Lääne-Saksamaal Eifeli mäestikus). Seega sinna me suuna võtsimegi. Kahejalgsete väike konsulteerimine kaardiga andis reisisihkis tillukese linnakese nimega Schalkenmehren, kust sai matkata mööda vulkaanilisi mägesid ja vulkaanijärvede servi põhja poole Dauni linna suunas. Järvi oli kokku kolm ja matkarada käis mõistlikult ümber kõigi järvede ehk ei pidanud nürimeelselt sama teed edasi-tagasi lippama, vaid kogu aeg oli uus ja põnev.

Esimesest Schalkenmehreneri järvest me ainult jalutasime mööda ja imetlesime seda vaid kõrgelt vulkaanikraatri servalt, kuna selle järve äärest suur osa oli kämping ja ametlik ujumiskoht, rada ümber järve oli kohandatud ratastoolile sobivaks ehk see järv oli parajalt ülerahvastatud, aga no ilus oli ikkagi.

1_j_rv.jpg

Järgmine järv, Weinfelder maar, oli palju mõnusam, kallasrada oli kitsas sissetallatud rajake rohu sees, inimesi suhteliselt vähe, sest nad eelistasid enamikus kõrgemal minevat kattega teed ja selles järves puudus ametlik ujumiskoht. Seega meile Aglaiaga sobis see ülihästi, kuna oli palav ja vulkaanijärve vesi oli meeldivalt jahe – kohe imehästi sobis vees möllamiseks ja erinevalt merest ka joomiseks.

2__j_rv.jpg

Kolmas ja viimane järv oli Gemündener maar. Kolmest järvest tundus see kõige väiksem ja seda ümbritsevad kraatriservad kõige kõrgemad ja järsemad. Sellegi järve ääres oli võimalik valida, kas kõndida mööda asfaltrada või siis looduslikke radu. Meie valisme muidugi viimased – kohati olid need väga järsud. Kahejalgsed rääkisid meile Aglaiaga, et nüüd tuleb tasakesi minna, et me ei kukuks ...:) Nooh jaaah... ei tegelikult oli nende ümber joostes väga vahva jälgida kahejalgsete libisemist-koperdamist-4-jalgseks hakkamise katsetusi lahtistel kivikestel.
Sellel järvel oli võimalik sõita ka paadi ja vesirattaga ja mõned koerad olid selle ka ette võtnud, kuid meile tundus 36 kraadises kuumuses järvel praadimine nõme (Katri küll pisut jorises, et tema tahaks küll vesirattaga sõita, aga meil oli häälteenamus) ja pealegi Aglaiale ei meeldi eriti mõte veest, mille põhi on tema jalgade ulatusest teadmata kauguses. Nii et matkasime hoopis järvele tiiru peale – küll olid kohati head vaated.

3_j_rv.jpg

Kõige parem vaade oli tegelikult ülevalt kahe järve vahel asuvast vaatetornist, aga meil Aglaiaga jäi see nägemata, sest trepp ei kannatanud mingit kriitikat - sellised kohutavad tearavaservalisest metallsõrestikust trepid tuleks lihtsalt ära keelata!

Seejärel asutasime ennast Schalkenmehreni suunas tagasi, Weinfelder maari teist kallast pidi kui enne. Seal tegime ka mõnusa suvitamispeatuse. Väga mõnus oli ujuda – käisin kohe mitmeid tiire ujumas ja ennast jahutamas. Kahejalgsed tegid seda sama ja üle järve oli näha veel üsna mitmes kohas igat sorti ujujaid. Hiljem silti lugedes selgus, et see järv on väga kõvasti kaitse all ja seal ujuda üleüldse ei tohiks... aga noh ega me ennast väga süüdi ei tunne, sest ühtki lindu me ei tülitanud (ka neid mitte, kes täitsa meie juurde ujuma tulid) ja mingit rämpsu ka maha ei jätnud ja no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus oli.

Argos-Aglaia_trepil.jpgAglaia_ja_part.jpg

Argos_ujub.jpg

Pärast jalutamist käisime ka kohalikus kohvikus. Päris mõnus oli seal kahejalgsete kohvitamise ajal pikutada ja puhata. Katri ei saa mingil imelikul põhjusel kuidagi üle ega ümber normaalsest kohvikusisustusest ja muudkui pildistab... Ometi on ju täiesti iseenesestmõistetav, et klientidele püütakse ka nõudega muljet avaldada. Seekord tegi ta sellise pildi.

Taks-joogikauss.jpg

Päeva lõpetuseks tegime linnakesest ühe jalutuskäigu veel ja vaatasime üle ka laavakaevanduse. Sellest meie Aglaiaga suurt midagi arvata ei osanud - käpa all kivi nagu punane kivi ikka. Ainult kahejalgsete arvates oli vahva, et suuri kive sai kahe näpuga puruks murda.

Järgmine päev ja järgmine retk viis meid kõigepealt Belgia rannikule Blankenbergesse ja siis Hollandisse Westhove lossi juurde. Blankenbergesse oli ühe peatänava äärde kokku veetud tohutu hulk liiva ja siis olid inimesed selle liiva kallal kõvasti vaeva näinud. Kahejalgsetele päris meeldis, meil Aglaiaga polnud seal ära käimise vastu ka midagi, aga... lubatud ei olnud ei jooksmine ega ronimine ja kõndida tuli nööridega tähistatud radu pidi ja inimmassi arvestades ei olnud võimalik ka näiteks tuldud teed tagasi jalutada. Lühidalt: palju raisatud liiva, aga kahejalgsete rõõmuks võis ju selle liiva taustal ka poseerida.

Blankenberge_2.jpg
Westhove_060b.jpgWesthove_116.jpg

Pärast välikohvikus istuda oli palju lõbusam, sest seal sai suhelda ka teiste neljajalgsete külastajatega ja välikohvikust avanes õues olevale osale igati hea vaade.

Peale mõnetunnist Blankenberge külastust võtsime suuna Hollandisse Westhove lossi juurde. Käisime seal tegelikult juba poolteist aastat tagasi ka korra, aga siis oli ilm külm ja läks väga vara pimedaks. Seekord sai aga mõnusalt ringi kolada – nii lossihoovis, lossi aias, mõnuleda lähedalasuvas rannas (jälle palju mõistlikum liivane koht kui Blankenberge) ja jalutada kohalikus nõiametsas, mis osutus nüüd, kui lehed küljes olid, rannatammikuks.

Westhove.jpgWesthove_243_2.jpgWesthove_263_2.jpg

Järgmine pikem kolamine viis meid jälle Saksamaale. Sedapuhku vaatama siiani aktiivses vulkaanis asuvat järve Laacher See. Vulkaanilisest aktiivsusest annavad märku seismiline aktiivsus ja järve põhjas pidada olema, ka tugevad soojusanomaaliad (mida iganes see ka ei tähenda). Aga on ka üks tunnus, mis täitsa palja silmaga nähtav – järve kaguosas mullitab magmast välja süsihappegaas. Pean tunnistama, et see oli päris mõnus tunne – kergelt masseeriv mullivann. Alljärgneva pildi hoolikamal vaatamisel on need mullid täitsa näha.

Argos_ja_CO2.jpg

Väga kaua seal olla muidugi ei saanud, sest uimaseks tegi see süsihappegaas, Aglaia hoidis üleüldse selles kohas veest eemale ja ütles, et ainuüksi kaldamudast tulevad mullid tekitasid temas tahtmise magama jääda. Nii et matkasime edasi ja suvitamiseks-ujumiseks valisime ühe teise kalda, kus neid mulle ei olnud. Mõnus oli, vesi oli nii selge ja jahutas just parasjagu. Aglaiagi, kes ujumisest eriti lugu ei pea, tegi ühe tiiru. Internetis olla kirjas olnud, et selle järve vesi on külm ja kibeda maitsega - no ei olnud nii hull midagi, isegi kahejalgsed proovisid mõlemad asjad järgi.

Laacher_se..os_ujub.jpg

Laacher_see_240.jpgLaacher_see_315.jpg

Laacher_see_189.jpgLaacher_see_218.jpg

Ujuda oli kahejalgsete arvates selles järves tõsiselt naljakas, sest kogu aeg oli tunne, et kohe löövad ennast vastu põhja ära, aga tegelikult oli mõne meetri kaugusel kaldast astang, kus see hästi paistev põhi asus tegelikult kuskil väga-väga sügaval. Kahejalgsed imestasid ka, et kuidas mina täpselt teadsin, kus see astang on, keerasin alati sealt kalda poole tagasi. Aga tegelikult oli asi väga lihtne - kus kõrkjad lõppesid, lõppes ka normaalse sügavusega vesi ja no mingite anomaaliatega järves, mis pealegi veel õhku lennata võib, ma küll kuhugi liiga kaugele ujuda ei kavatsenud.
Teadlaste väitel võivat see vulkaan uuesti pursata iga hetk, aga loodan siiralt, et seda niipea ei juhtu, sest varasemate pursete võimsust arvestades oleks see väga kohutav katastroof ja pealegi tahaks me sinna järgmisel suvel veel ujuma-matkama minna.

Septembri alguses käisime Belgia rannikul uudistamas Westhoeki düüne, mis külgnevad Prantsusmaa piiriga. Seal oli kaitsealale sissepääsul suur silt, et koerad pole sinna üldse oodatud. Pidime juba otsa ümber keerama ja ära minema, aga Janek läks väravas istuva infoputka tädi käest küsima, et kas see on ikka tõsi (kahtlesime sellepärast, et käisime enne kohale jõudmist vaatamas külastuskeskusest omale selle kandi metsade, düünide ja matkaradade kaarte ja seal olid meie poolt välja valitud matkaraja kaardile joonistatud lõbusalt lippavad kutsid). Infoputka tädi ütles, et muidugi võib, aga lihtsalt kaitsealal elavate loomade ja lindude häirimine on keelatud. Seal elavad kohtades, kus düünid on kinnitunud (osa selle kaitseala düüne on veel täitsa lahtised ja muudavad pidevalt oma kuju ja asukohta) metsikult šoti mägiveised ja pühvlid ja hobused ja ... no nende segamine võiks eluohtlikki olla. Meil ühtki looma peale teiste koerte ja paari hobuse näha ei õnnestunud, isegi mitte üheltki vaateplatvormilt, aga linde oli küll palju. Kõige rohkem oli siiski liiva - päris kõrbe tunne tuli peale - mida mööda võis joosta, sellel võis pikutada ja soovi korral oleks võinud kaevata ka ehk siis mitte nii nagu Blankenberges.

Westhoek.jpg

Matkaraja viimane osa kulges üsna mereranna lähedal, nii et saime ka meres sulistamas käia, kuigi sel päeval polnud meil mere ääres käimine esialgu üldse plaanis, sest Katri arvates oli kole külm... "ainult" +21. Meil Aglaiaga, kes me kasuka osas vaikselt talveks valmistume, oli sellest asjast pisut teine arvamus. Pealegi kulub 10 km matka lõpuks käppadele alati ära üks korralik jahutamine.

Westhoek_d__nid_169.jpg

12. septembril võtsime ette sõidu, millest kahejalgsed on juba ammu rääkinud, aga senini polnud tegudeni jõudnud - sõitsime Saksamaale, vaatama Vana-Rooma aegset Saalburgi kastelli ja muidugi ka limest (noh teate küll seda riigipiiri). Päris kena elamine oli neil tollal, kuigi kindluse eluruumid olid küll arutult väikesed - mitmele inimesele mõeldud tuba ja kööginurk oleks meile Aglaiaga paras olnud, aga kahejalgsed oleks ilmselt tulnud õue magama saata. Siseruumides olnud näitused meid Aglaiaga ei huvitanud, sest no mitte midagi polnud seal koerte kohta. Kõik muu oli küll kena ja põnev - korralikud paksud müürid, avar õu, 4 sissepääsu ehk 4 koeraga saaks edukalt valvatud.

Saalburg_1.jpg
Saalburg2.jpgRooma_Limes__026.jpg

Peale kastellis käimist proovisime Aglaiaga veel ka piirivalvuri ametit. Mööda jalutanud inimesed arvasid, et sobiksime selleks tööks küll. Tegelikult arvame me Aglaiaga ise ka nii, aga jõudsime järeldusele et see teritatud otstega puust tara on liiga kõrge , õigemini vall on hoopis liiga madalaks kulunud.

Limes.jpgLimes-valvurid.jpg

Jalutasime seal Saalburgi kindluse ümbruses limest järgides päris pikalt ringi ja lõpuks olime kõik parasjagu väsinud ning meie Aglaiaga kenasti valmis ligi 4 tunniseks kojumagamiseks, vabandust kojusõiduks. Kahejalgsetel oli soov jõuda suhteliselt vara koju ja ülejäänud nädalavahetus rahulikult puhata. Mõnda aega sõitnud jäi Janekile silma kiirtee äärne Drachenfelsi silt, lohega ja puha ja tekkis mõte, et veel on valge ja see pole kaugel, et vaatame, mis koht see on. Selgus et tegu väikse linnakesega, kust läheb matkarada üles mäkke. Mis mäe otsas täpselt olema peaks me teada ei saanud. Otsustasime, et kuni valge on võib ju ronida. Jõudsime kõigepealt kuskil poolel mäel ilusa Rheini jõele avaneva vaatega lagendikule. Seal oli mälestusmärk I maailmasõjas langenutele ja selle tagant läks rajake edasi üles mäkke, hakkasin juba minema, et lähme kähku ja vaatame enne päikeseloojangut ära, et mis seal mäe otsas ka on. Aga mind muidugi ei kuulatud, kästi tagasi tulla ja valiti hoopis teine tee, mis tegelikult muidugi üles mäkke ei läinudki, vaid oli tupiktee, mis kulges lihtsalt mööda mäe külge. Meist allapoole laius viinamarjaistandus ja meist ülespoole jäid järsud pruunid kaljud.

Drachenfels_105a.jpgDrachenfels_132.jpg

Mitte, et sellel kohal midagi viga oleks olnud – oh ei – see oli täpselt parajalt pisut üle tunni pikkune õhtune jalutuskäik ja teeservadest saime Aglaiaga korraliku ülevaate Drachenfelsi uudistest, aga ikkagi olin ma natuke pettunud, et mind ei kuulatud ja valele teele mindi ning kui lõpuks tagasitulles taas õigele teeotsale jõuti, siis oli kahejalgsete jaoks juba liiga pime mäkke ronima hakata ja me ei saanudki teada, mis seal üleval oli...

Tegelikult aga selgus, et iga halb on millekski hea – see jäi kahejalgsetel ka kripeldama ja pühapäeva hommikul sõitsime Drachenfelsi tagasi :).
Sedapuhku matkasime ikka mäest üles, mina kohati isegi natuke rohkem üles kui teised...

Rohkem__les_1.jpgRohkem__les_2.jpgRohkem__les_3.jpg

Sel korral me rajaleidmist ja teeviitade lugemist kahejalgsete hooleks ei usaldanud.

Drachenfels1.jpg

Jõudsime viperusteta üles, kus oli suurt kolhoosikeskuse sööklat (ma olen samasuguseid Eestis näinud) meenutav hoone, milles oli kohvik, mis müüs umbes kahte jooki ja vorsti... Janek naeris, et välimus vastab sisule. Rahvast oli seal aga palju, ühest lähdalasuvast linnakesest sõitis sinna vahva mägirong ja kohviku terrassidelt avanesid uskumatult ilusad vaated Rheini orule.
Koleda neljakandilise maja taga olid aga lossivaremed. Seal olevat kunagi ammu elanud lohe ja toimunud ka „Nibelungide laulus“ kirjeldatud Siegfriedi ja lohe võitlus.

Drachenfels.jpg

Tegelikult oli üks lohe seal praegugi kohal - norskas kasti sees ja kui talle 1 eurone pähe kukutada, siis ärkas üles ja kukkus saksa keeles jutustama oma nägemust võitlusest Siegfriediga. Aglaia kuulas teda väga hoolega, nii hoolega, et meil tekkis kahtlus: ta vist oskab saksa keelt.

Aglaia_ja_lohe.jpg

Sealt edasi oleks võinud veel kümneid km matkata, teiste mägede ja losside ja varemete juurde, aga kahejalgsed olid suurest ronimisest väsinud, suhteliselt näljased ka veel. Seega jätsime teised mäed ja lossid mõneks teiseks korraks. Ja asusime väga suure ringiga koduteele – koju ja meie sihtpunkti Luxemburgis oli enam-vähem sama palju maad.

Siinkohal pean tunnistama, et raamatute lugemine on kasulik asi. Vahel ma ei saa aru, miks kahejalgsed raiskavad jalutamiseks, minu ja Aglaia sügamiseks või muuks sobivat aega ninapidi raamatus istumisele, aga... Tõele au andes pean ütlema, et mõned raamatud olen minagi ära lugenud, alustasin juba päris väiksena veel emakodus olles ja hiljemgi on mõni ette sattunud... Lennart Meri „Hõbevalge“ oli näiteks päris hea... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Janekile sattus mõni aeg tagasi näppu raamat keltidest, luges ja turtsus naerda, kuna tegu oli nõukogudeaegse raamatuga, aga pani sealt kõrva taha sõna oppidum – keltide linn ja just üht sellist me Luxemburgi vaatama läksimegi.

Titelbergi oppidum asub Luxemburgi edelanurgas ja oli ligi 50 ha suurune. Päris vahva oli seal jalutada – täitsa selgelt on näha kaitsevall ja selle ees olnud kraav. Oppidum ise on tänaseks suures osas põldude all, aga sellest läheb risti läbi tee, mis järgib vana kelti/rooma teed ja seal on arheoloogiliste väljakaevamiste käigus vaatamiseks avatud muistne elamute ala – see on piiratud kõrge kahemeetrise aiaga ja kahejalgsed olid esimene hetk kurvad, et oi liiga hilja jõudsime (no tegelikult hakkas juba vaikselt pimedaks minema), aga siis selgus, et seal polegi mingeid lahtiolekuaegu ja värav pole sugugi lukus. Nii me siis saime kenasti kõik selle üle vaadata. Muide, ümbritsev aed oli väga hea mõte, sest see tähendas, et meie saime seda ala Aglaiaga peale poseerimist segamatult oma käpa ja nina peal uudistada.

Titelberg_oppidum.jpg

Oppidum2.jpg

Sealt veidi edasi toimusid väljakaevamised oppidumi kunagisel avalikul puhkealal, aga seda sai uudistada ainult läbi aia, sest töö on alles pooleli ja peale arheoloogide sinna veel kedagi ei lubata.

Viimane avastusretk oli sarjast "enne Pariisi käi Nuustakul" - käisime avastamas üht päris Brüsseli külje all olevat Rotselaari järve ja natuke selle ümbrust ka. Peamine põhjus, miks seal senini käimata oli, on see, et see asub kuidagi liiga lähedal ja teine põhjus see, et sinna pole meie Aglaiaga juulis-augustis oodatud, kuna seal on Brüsselile lähim ujumiskoht ja kohutav rahvamass. Pealegi teavad sagedased seal käijad rääkida, et suvistel nädalavahetustel on seal nii palju eestlasi nagu oleks Saadjärve äärde sattunud, no ja sellisel juhul eelistaksime me nagunii juba päris Saadjärve. Alustasime Ter Heide torni juurest. Selle ehitas 1350 aasta paiku üks väga tähtis mees, näitamaks kõigile kui tähtis ta ikka täpselt on. Ja ligi 300 aastat hiljem ehitas teine mees samadel põhjustel sinna kõrvale elumaja, mis ka natuke viinapuu väätide vahelt paistab. Ehk siis inimesed on ikka läbi aegade kummalised olnud.

Ter_Heide_Toren.jpgTer_Heide_Toren_1.jpg

Edasi läksime vaatasime üle ka selle meie jaoks juba peaaegu kurikuulsa järve. Ühtegi eestlast me küll ei kohanud, küll aga kalamehi ja jalgrattureid. Järv oli nagu järv ikka ja tiir ümber selle just paras jalutuskäik. Päris pikkadele metsaradadele sedapuhku ei läinud, sest enne tuleks vist mingi kaart hankida, kuna teeviidad kipuvad rääkima enam kui 30 km ja no see on kahejalgsetele nagu natuke liig.

Rotselaar_069.jpg

Huhh, saidki lõpuks viimase aja uute kohtade avastamised kirja. Väga pikk jutt jälle, aga kes lugeda ei jaksa, võib ju ainult pilte vaadata või lugeda mitmes jaos... ee, seda oleks tegelikult pidanud ütlema vist alguses :).

Posted by Naksitrall 13:25 Archived in Germany Comments (0)

(Entries 1 - 5 of 20) Page [1] 2 3 4 »