Mouscron 2008

Ausalt öeldes esialgu ei plaaninud ma blogisse näitustest midagi kirjutada, sest selleks on olemas igasugused teised lehed. Nüüdseks aga oleme Aglaiaga osalenud siin kahel üsna suurel rahvusvahelisel näitusel ja kuna kogemus on kodumaiste näitustega võrreldes väga erinev, siis ikkagi kirjutan.

Siinsed näitused ei ole drive-in tüüpi nagu meil, vaid näitusele minek tähendab täispikka tööpäeva. Kõik osalevad koerad peavad kohale jõudma, läbima vet-kontrolli ja saama kätte oma numbrid enne hindamise algust (see algab tavaliselt kl 10.00) ning ära minna ei tohi enne BIS-ringide algust (enne 16.00 need ei alga). Mäletan, et esimesel korral tundus see kummaline, sest oled justkui vangis – näituselt välja koeri ei lasta ja kui mõni kahejalgne tahab autosse minna, siis lüüakse talle tempel peale, et ta sisse tagasi saaks. Mõned küll hiilivad salaja minema, aga selle eest tuleb vahelejäämisel trahvi maksta ning võib ka oma näitusekoha kaotada.

Siiski pole see tegelikult midagi hullu ja terve päeva näitusel veetmise puhul on omad kasud sees nii kahejalgsete kui ka meie jaoks. Nüüd siis kõigest järjekorras.

Noh päris algus ongi juba eespool kirjas – sõidad kohale, näitad arstile passi ja saad koju saadetud paberitüki alusel näitusekataloogi ja kena vihikukese, kus kirjas igasuguste sellel aastal Euroopas toimuvate näituste info (Eesti infot paraku pole – ilmselt pole me veel selles osas Euroopasse jõudnud). Seejärel otsivad kahejalgsed mingi nurgakese, et uurida kataloogist, millisesse ringi minna tuleb. Kui ringi number on tuvastatud, siis tuleb leida, millises saalis see asub ja minna sinna oma numbrite järgi, neid annab tavaliselt kohtunike lauast mingi tädike. Ühtlasi tuleb ka tuvastada mitmendana ringi minnakse, sest keegi midagi ei kuuluta ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kirjade järgi algab kõigi tõugude hindamine ühel ajal, aga kuna see on reaalselt võimatu, siis tuleb uurida, et millised tõud on ringis enne ja kui palju neid on ning siis saab umbes arvestada, et millal võiks kohtunik järjega sinuni jõuda. Sellised ebahuvitavad asjatoimetused jätame me muidugi alati kahejalgsetele ja tegeleme sel ajal igasugu tutvuste sobitamisega neljajalgsete seas. Kui need asjad tehtud, siis saab suunduda muude tähtsate asjade otsingule – kus on meie tualettruum (meile oluline), kus on kohvik (kahejalgsetele oluline) ja kus asuvad müügiletid (kõigile, aga eriti meile oluline).

See tualettruumi asi on siin tõeliselt naljakas. Nimelt, kuna näituselt lahkuda ei tohi, siis asub see kas mingis sisehoovis või siis kuskil lihtsalt kõrge aiaga piiratud alal. Esialgu tundus see kole imelik, aga kui aus olla siis mulle see täitsa meeldib. Näiteks sel korral oli tegemist kenasti liivaga kaetud ca 3m laiuse ja mitte rohkem kui 10 meetri pikkuse alaga. Esmapilgul võib ju tunduda, et õudne, aga tegelikult imetore, sest see nurjab igasugused kahejalgsete rumalad plaanid hoida meid igaks juhuks teistest eemal. Milliseid tutvuseid seal sobitada sai! Minitaksidest inglise mastiffideni välja! Ja kõik uudised olid kenasti koos ja lihtsalt leitavad. (Muide seal olid tõeliselt tublid väikesed kahejalgsed koristajad, sest tualett oli kogu aeg korras, puhas ja viisakas, hoolimata sellest, et sel esimesel näitusepäeval oli kohal tublisti üle 700 koera).

Suurim erinevus siinsetel näitustel on aga näituse õhkkond, sest kõik on viisakad – mitte keegi ei urise, ei haugu ega ürita hammustada – ja see käib nii koerte kui inimeste kohta. Siiski, et asja mitte ilustada, pean ütlema, et üks ikka urises küll peale lõunat tualettruumi sissepääsu juures. Hommikupoolikul rääkisime temaga kenasti juttu sealsamas. Ei teagi, mis tal sisse läks, kas läks ringis halvasti või ei meeldinud talle need kolm kena pürenee mäestikukoera, kellega seal lobisesime, aga igal juhul see minitaks läks meist mööda ja ütles pahasti. Taksid muidugi on tujukuse poolest tuntud...
Muidu aga olid küll kõik väga kenad. Ilmselt on see siin tingitud sellest, et kes vähe kergemini ärrituvad või lihtsalt suurt melu pikalt ei taha, said omale kenasti isikliku pesa üürida. Mõlemal näitusel on olnud igas ringidega saalis täitsa kenad boksid ja kes kardab, et teiste võistlemise vaatamine närvi sisse ajab, saab ka kuhugi kaugemale omale boksi broneerida. Meie pole kordagi ise boksi võtnud kuna oleme Aglaiaga mõlemad sellist seltskondlikku tüüpi. Ja olid väga paljud neist boksidest tühjad või sisaldasid kahejalgsete varandust, sh nende lapsi. Ma ausõna ei tee nalja, vaid lõuna ajal oli väga tavaline pilt, et boksis magas-pikutas laps ja tema kahe- ja neljajalgne seltskond pidas seal ees justkui piknikku.

Mõni tund peale näituse algust oli meie kord. Ja meil läks hästi. (Nüüd tuleb ilmselt asja mitte jagavatele nn hiina keel, aga ma ei kavatsegi siin midagi põhjalikult selgitama hakata, sest nagu ütlesin ennegi, on näitusetulemustest rääkimiseks tegelikult teised kohad, aga kes asja jagab, saab aru küll). Mina käisin enne ja sain R.C.A.C.I.B-i. Ainus, mida kohtunik käskis teha, oli rohkem süüa. No kui aus olla, siis tean seda ise ka, aga mul on tegelikult vabandus ka olemas. Nimelt, kes mind paremini tunneb, see teab, et mulle detsembris mitte miski ei maitse ja ainus, mis või õigemini kes mind huvitab, on Aglaia (ta on detsembris alati kohe eriliselt võluv!) ja jaanuari esimene pool olen ka veel üsna isutu. Nii et tegelikult hakkasin korralikult sööma alles nädalake enne näitust ja no uskuge mind, nii ruttu vorm päriselt ei taastu. Igal juhul tundus, et kohtunik hakkas mind mõistma kui tüdrukud ringi läksid. Aglaia oli tõeliselt võluv ja enesekindel (ta oli seekord üldse väga võistlusvalmis, kohe nii väga, et puges juba varem piirde alt poistegi ringi!) ja kohtunik suutis, peale tema vaatamist laua juurde märkmeid tegema minnes, korrutada vaid „supörb! supöörb!". Kuna laud asus minu kuuldeulatuses, siis sain juba ette rõõmustada ja mul oli õigus – kohtunik ulataski C.A.C.I.B-i just Aglaiale!

Ringis käimisega seoses on siin veel üks suur erinevus. Näitustel, kus varem käinud olen, on kohtunik tavaliselt suhteliselt vaikne tegelane, kes räägib midagi laua taga istuvale inimesele ja vahel harva midagi natuke ka võistlejatele ning peale ringi tegelevad kahejalgsed mingi, enamasti läbi kopeeri kirjutatud paberil oleva, jutu dešifreerimisega. Siin sellist paberit ei anta, vaid hoopis kena diplom, kus kirjas koht ja hinne jms ning kogu jutu, mis muidu seal paberil on, kohtunik hoopis räägib ringis. Seega on ka kahejalgsetel süda rahul, et nad teavad täpselt, mida kohtunik arvas ja kui miski on arusaamatu, siis saab selle kohe kohtunikult üle küsida.

Aga aitab nüüd ringist ja räägiks veel sellest, miks selline näitus, kus tuleb kohal olla terve päev, tore ja kasulik on. Põhjuseid, miks siin näitused just sellised on, on palju. Üks on kindlasti see, et näituselt käib päeva jooksul läbi palju külalisi, mõni tuleb kohale alles päris päeva lõpuks. Kodumaistel näitustel on päeva lõpus kohal vaid üksikud kahe- ja neljajalgsed, kes muretsevad esinemiste pärast BIS-ringides ehk nad pole eriti suhtlemisaltid, hommikupoolikul tulek ei aita ka eriti, sest kes see ikka vabatahtlikult 10-ks kohale tuleb, kui ring alles kell 2 hakkab ja enamus läheb peale ringi lõppu jälle ära. Pealegi kuna ringid töötavad korraga, siis ei pruugi kõiki tõuge ikka näha. Seega niisama külastajaid on meil ilmselt palju vähem. Külalised on aga korraldajatele olulised, sest nemad maksavad piletiraha. Teine põhjus on see, et nii on meil võimalik külalisi enda osas harida, nemad omalt poolt aga kiidavad ja meelitavad meid (eks eneseuhkust ju näitusel upitataksegi). Nt Aglaia demonstreeris ühele emale, et kuigi tiibetlased pole just sülekoerad, siis me tegelikult ei toitu inimlastest. Oli ka palju neid, kes ei meid ei tundnud või tahtsid lihtsalt näha, millised me päriselus välja näeme, milliseid elamistingimusi vajame jne jne. See kõik on küll rohkem kahejalgseid puudutav, aga siiski ehk satub nii vähem koeri valedesse kodudesse või nn teisele ringile.
Aga nüüd kõige tähtsama põhjuse juurde. Mida teevad kahejalgsed kui nad on päris mitmeks tunniks paigutatud kinnisesse ruumi, kus on olemas kohvik ja müügiletid ning vaja palju aega parajaks teha? Varem või hiljem jõuavad nad müügilettideni ning see meile sobib (on ju kõik müügiletid peaasjalikult siiski tegelikult meile mõeldud). Ja ma pean ütlema, et soovitaksin soojalt kodumaistel koertel drive-in näituste vastu protesteerima hakata. Ma ei hakkagi seda asja pikalt seletama – allolev pilt räägib enda eest!

Ah jaa, ühe asja oleksin peaaegu unustanud. Enne lahkumist tuli seista sabas, et saada kätte auhind. No enamasti antakse sel puhul mingi tobe rosett, mille üle rõõmustavad peamiselt kahejalgsed. Sel näitusel oldi palju mõistlikumad ja näitusel edukalt esinenutele, anti vaevatasuks hoopis päris kenad peekonitükkide söömiseks sobivad kausid.