A Travellerspoint blog

Vulkaanid, erinevad liivad, mõni loss, limes ja oppidum

Ehk Saksamaa, Belgia, Holland ja korraks ka Luxemburg

Kui kevadel polnud siia suurt midagi kirjutada, siis nüüd on olukord vastupidi. August ja septembri alguski olid väga palavad - õhutemperatuur kippus ronima üle +30 ja siiani püsib temperatuur +20 juures (vahel ronib ülegi) ning vihm on suhteliselt haruldane nähtus ehk kahejalgsete arvates on jube ilusad ilmad... no mis neist karvututest ka muud oodata. Kuigi kuumus pole meile Aglaiaga just see asi, mida me väga heaks ilmaks nimetame, siis tegelikult on sellel ikka positiivseid külgi ka - suurema osa ajast oleme veetnud kas paksus metsas kolades, kus veidi jahedam või kuskil vee ääres. Lisaks oma tavapärastele kohtadele - Tervureni metsad ja rand Hollandis Breskensi lähedal - oleme ette võtnud ka veidi pikemaid ja huvitavamaid reise. Päris mitu korda oleme käinud Saksamaad avastamas, loomulikult oleme kolanud ringi ka kodustes Belgias-Hollandis ning korra ka Luxemburgist läbi astunud. Katsun siia kõik huvitavamad tegemised alates augusti algusest ritta panna.

Saksamaa avastamine sai alguse tänu vihmale (oleks keegi mulle varem öelnud, et mulle selline ilmateade meeldib, ma oleks ta välja haukunud). 1. augustil lubati Belgiasse vihma võimalust ja lähim koht, kus pidi kindlasti täiesti kuiv olema (ja oli ka), oli Saksamaal Vulkaneifelis (regioon Lääne-Saksamaal Eifeli mäestikus). Seega sinna me suuna võtsimegi. Kahejalgsete väike konsulteerimine kaardiga andis reisisihkis tillukese linnakese nimega Schalkenmehren, kust sai matkata mööda vulkaanilisi mägesid ja vulkaanijärvede servi põhja poole Dauni linna suunas. Järvi oli kokku kolm ja matkarada käis mõistlikult ümber kõigi järvede ehk ei pidanud nürimeelselt sama teed edasi-tagasi lippama, vaid kogu aeg oli uus ja põnev.

Esimesest Schalkenmehreneri järvest me ainult jalutasime mööda ja imetlesime seda vaid kõrgelt vulkaanikraatri servalt, kuna selle järve äärest suur osa oli kämping ja ametlik ujumiskoht, rada ümber järve oli kohandatud ratastoolile sobivaks ehk see järv oli parajalt ülerahvastatud, aga no ilus oli ikkagi.

1_j_rv.jpg

Järgmine järv, Weinfelder maar, oli palju mõnusam, kallasrada oli kitsas sissetallatud rajake rohu sees, inimesi suhteliselt vähe, sest nad eelistasid enamikus kõrgemal minevat kattega teed ja selles järves puudus ametlik ujumiskoht. Seega meile Aglaiaga sobis see ülihästi, kuna oli palav ja vulkaanijärve vesi oli meeldivalt jahe – kohe imehästi sobis vees möllamiseks ja erinevalt merest ka joomiseks.

2__j_rv.jpg

Kolmas ja viimane järv oli Gemündener maar. Kolmest järvest tundus see kõige väiksem ja seda ümbritsevad kraatriservad kõige kõrgemad ja järsemad. Sellegi järve ääres oli võimalik valida, kas kõndida mööda asfaltrada või siis looduslikke radu. Meie valisme muidugi viimased – kohati olid need väga järsud. Kahejalgsed rääkisid meile Aglaiaga, et nüüd tuleb tasakesi minna, et me ei kukuks ...:) Nooh jaaah... ei tegelikult oli nende ümber joostes väga vahva jälgida kahejalgsete libisemist-koperdamist-4-jalgseks hakkamise katsetusi lahtistel kivikestel.
Sellel järvel oli võimalik sõita ka paadi ja vesirattaga ja mõned koerad olid selle ka ette võtnud, kuid meile tundus 36 kraadises kuumuses järvel praadimine nõme (Katri küll pisut jorises, et tema tahaks küll vesirattaga sõita, aga meil oli häälteenamus) ja pealegi Aglaiale ei meeldi eriti mõte veest, mille põhi on tema jalgade ulatusest teadmata kauguses. Nii et matkasime hoopis järvele tiiru peale – küll olid kohati head vaated.

3_j_rv.jpg

Kõige parem vaade oli tegelikult ülevalt kahe järve vahel asuvast vaatetornist, aga meil Aglaiaga jäi see nägemata, sest trepp ei kannatanud mingit kriitikat - sellised kohutavad tearavaservalisest metallsõrestikust trepid tuleks lihtsalt ära keelata!

Seejärel asutasime ennast Schalkenmehreni suunas tagasi, Weinfelder maari teist kallast pidi kui enne. Seal tegime ka mõnusa suvitamispeatuse. Väga mõnus oli ujuda – käisin kohe mitmeid tiire ujumas ja ennast jahutamas. Kahejalgsed tegid seda sama ja üle järve oli näha veel üsna mitmes kohas igat sorti ujujaid. Hiljem silti lugedes selgus, et see järv on väga kõvasti kaitse all ja seal ujuda üleüldse ei tohiks... aga noh ega me ennast väga süüdi ei tunne, sest ühtki lindu me ei tülitanud (ka neid mitte, kes täitsa meie juurde ujuma tulid) ja mingit rämpsu ka maha ei jätnud ja no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus oli.

Argos-Aglaia_trepil.jpgAglaia_ja_part.jpg

Argos_ujub.jpg

Pärast jalutamist käisime ka kohalikus kohvikus. Päris mõnus oli seal kahejalgsete kohvitamise ajal pikutada ja puhata. Katri ei saa mingil imelikul põhjusel kuidagi üle ega ümber normaalsest kohvikusisustusest ja muudkui pildistab... Ometi on ju täiesti iseenesestmõistetav, et klientidele püütakse ka nõudega muljet avaldada. Seekord tegi ta sellise pildi.

Taks-joogikauss.jpg

Päeva lõpetuseks tegime linnakesest ühe jalutuskäigu veel ja vaatasime üle ka laavakaevanduse. Sellest meie Aglaiaga suurt midagi arvata ei osanud - käpa all kivi nagu punane kivi ikka. Ainult kahejalgsete arvates oli vahva, et suuri kive sai kahe näpuga puruks murda.

Järgmine päev ja järgmine retk viis meid kõigepealt Belgia rannikule Blankenbergesse ja siis Hollandisse Westhove lossi juurde. Blankenbergesse oli ühe peatänava äärde kokku veetud tohutu hulk liiva ja siis olid inimesed selle liiva kallal kõvasti vaeva näinud. Kahejalgsetele päris meeldis, meil Aglaiaga polnud seal ära käimise vastu ka midagi, aga... lubatud ei olnud ei jooksmine ega ronimine ja kõndida tuli nööridega tähistatud radu pidi ja inimmassi arvestades ei olnud võimalik ka näiteks tuldud teed tagasi jalutada. Lühidalt: palju raisatud liiva, aga kahejalgsete rõõmuks võis ju selle liiva taustal ka poseerida.

Blankenberge_2.jpg
Westhove_060b.jpgWesthove_116.jpg

Pärast välikohvikus istuda oli palju lõbusam, sest seal sai suhelda ka teiste neljajalgsete külastajatega ja välikohvikust avanes õues olevale osale igati hea vaade.

Peale mõnetunnist Blankenberge külastust võtsime suuna Hollandisse Westhove lossi juurde. Käisime seal tegelikult juba poolteist aastat tagasi ka korra, aga siis oli ilm külm ja läks väga vara pimedaks. Seekord sai aga mõnusalt ringi kolada – nii lossihoovis, lossi aias, mõnuleda lähedalasuvas rannas (jälle palju mõistlikum liivane koht kui Blankenberge) ja jalutada kohalikus nõiametsas, mis osutus nüüd, kui lehed küljes olid, rannatammikuks.

Westhove.jpgWesthove_243_2.jpgWesthove_263_2.jpg

Järgmine pikem kolamine viis meid jälle Saksamaale. Sedapuhku vaatama siiani aktiivses vulkaanis asuvat järve Laacher See. Vulkaanilisest aktiivsusest annavad märku seismiline aktiivsus ja järve põhjas pidada olema, ka tugevad soojusanomaaliad (mida iganes see ka ei tähenda). Aga on ka üks tunnus, mis täitsa palja silmaga nähtav – järve kaguosas mullitab magmast välja süsihappegaas. Pean tunnistama, et see oli päris mõnus tunne – kergelt masseeriv mullivann. Alljärgneva pildi hoolikamal vaatamisel on need mullid täitsa näha.

Argos_ja_CO2.jpg

Väga kaua seal olla muidugi ei saanud, sest uimaseks tegi see süsihappegaas, Aglaia hoidis üleüldse selles kohas veest eemale ja ütles, et ainuüksi kaldamudast tulevad mullid tekitasid temas tahtmise magama jääda. Nii et matkasime edasi ja suvitamiseks-ujumiseks valisime ühe teise kalda, kus neid mulle ei olnud. Mõnus oli, vesi oli nii selge ja jahutas just parasjagu. Aglaiagi, kes ujumisest eriti lugu ei pea, tegi ühe tiiru. Internetis olla kirjas olnud, et selle järve vesi on külm ja kibeda maitsega - no ei olnud nii hull midagi, isegi kahejalgsed proovisid mõlemad asjad järgi.

Laacher_se..os_ujub.jpg

Laacher_see_240.jpgLaacher_see_315.jpg

Laacher_see_189.jpgLaacher_see_218.jpg

Ujuda oli kahejalgsete arvates selles järves tõsiselt naljakas, sest kogu aeg oli tunne, et kohe löövad ennast vastu põhja ära, aga tegelikult oli mõne meetri kaugusel kaldast astang, kus see hästi paistev põhi asus tegelikult kuskil väga-väga sügaval. Kahejalgsed imestasid ka, et kuidas mina täpselt teadsin, kus see astang on, keerasin alati sealt kalda poole tagasi. Aga tegelikult oli asi väga lihtne - kus kõrkjad lõppesid, lõppes ka normaalse sügavusega vesi ja no mingite anomaaliatega järves, mis pealegi veel õhku lennata võib, ma küll kuhugi liiga kaugele ujuda ei kavatsenud.
Teadlaste väitel võivat see vulkaan uuesti pursata iga hetk, aga loodan siiralt, et seda niipea ei juhtu, sest varasemate pursete võimsust arvestades oleks see väga kohutav katastroof ja pealegi tahaks me sinna järgmisel suvel veel ujuma-matkama minna.

Septembri alguses käisime Belgia rannikul uudistamas Westhoeki düüne, mis külgnevad Prantsusmaa piiriga. Seal oli kaitsealale sissepääsul suur silt, et koerad pole sinna üldse oodatud. Pidime juba otsa ümber keerama ja ära minema, aga Janek läks väravas istuva infoputka tädi käest küsima, et kas see on ikka tõsi (kahtlesime sellepärast, et käisime enne kohale jõudmist vaatamas külastuskeskusest omale selle kandi metsade, düünide ja matkaradade kaarte ja seal olid meie poolt välja valitud matkaraja kaardile joonistatud lõbusalt lippavad kutsid). Infoputka tädi ütles, et muidugi võib, aga lihtsalt kaitsealal elavate loomade ja lindude häirimine on keelatud. Seal elavad kohtades, kus düünid on kinnitunud (osa selle kaitseala düüne on veel täitsa lahtised ja muudavad pidevalt oma kuju ja asukohta) metsikult šoti mägiveised ja pühvlid ja hobused ja ... no nende segamine võiks eluohtlikki olla. Meil ühtki looma peale teiste koerte ja paari hobuse näha ei õnnestunud, isegi mitte üheltki vaateplatvormilt, aga linde oli küll palju. Kõige rohkem oli siiski liiva - päris kõrbe tunne tuli peale - mida mööda võis joosta, sellel võis pikutada ja soovi korral oleks võinud kaevata ka ehk siis mitte nii nagu Blankenberges.

Westhoek.jpg

Matkaraja viimane osa kulges üsna mereranna lähedal, nii et saime ka meres sulistamas käia, kuigi sel päeval polnud meil mere ääres käimine esialgu üldse plaanis, sest Katri arvates oli kole külm... "ainult" +21. Meil Aglaiaga, kes me kasuka osas vaikselt talveks valmistume, oli sellest asjast pisut teine arvamus. Pealegi kulub 10 km matka lõpuks käppadele alati ära üks korralik jahutamine.

Westhoek_d__nid_169.jpg

12. septembril võtsime ette sõidu, millest kahejalgsed on juba ammu rääkinud, aga senini polnud tegudeni jõudnud - sõitsime Saksamaale, vaatama Vana-Rooma aegset Saalburgi kastelli ja muidugi ka limest (noh teate küll seda riigipiiri). Päris kena elamine oli neil tollal, kuigi kindluse eluruumid olid küll arutult väikesed - mitmele inimesele mõeldud tuba ja kööginurk oleks meile Aglaiaga paras olnud, aga kahejalgsed oleks ilmselt tulnud õue magama saata. Siseruumides olnud näitused meid Aglaiaga ei huvitanud, sest no mitte midagi polnud seal koerte kohta. Kõik muu oli küll kena ja põnev - korralikud paksud müürid, avar õu, 4 sissepääsu ehk 4 koeraga saaks edukalt valvatud.

Saalburg_1.jpg
Saalburg2.jpgRooma_Limes__026.jpg

Peale kastellis käimist proovisime Aglaiaga veel ka piirivalvuri ametit. Mööda jalutanud inimesed arvasid, et sobiksime selleks tööks küll. Tegelikult arvame me Aglaiaga ise ka nii, aga jõudsime järeldusele et see teritatud otstega puust tara on liiga kõrge , õigemini vall on hoopis liiga madalaks kulunud.

Limes.jpgLimes-valvurid.jpg

Jalutasime seal Saalburgi kindluse ümbruses limest järgides päris pikalt ringi ja lõpuks olime kõik parasjagu väsinud ning meie Aglaiaga kenasti valmis ligi 4 tunniseks kojumagamiseks, vabandust kojusõiduks. Kahejalgsetel oli soov jõuda suhteliselt vara koju ja ülejäänud nädalavahetus rahulikult puhata. Mõnda aega sõitnud jäi Janekile silma kiirtee äärne Drachenfelsi silt, lohega ja puha ja tekkis mõte, et veel on valge ja see pole kaugel, et vaatame, mis koht see on. Selgus et tegu väikse linnakesega, kust läheb matkarada üles mäkke. Mis mäe otsas täpselt olema peaks me teada ei saanud. Otsustasime, et kuni valge on võib ju ronida. Jõudsime kõigepealt kuskil poolel mäel ilusa Rheini jõele avaneva vaatega lagendikule. Seal oli mälestusmärk I maailmasõjas langenutele ja selle tagant läks rajake edasi üles mäkke, hakkasin juba minema, et lähme kähku ja vaatame enne päikeseloojangut ära, et mis seal mäe otsas ka on. Aga mind muidugi ei kuulatud, kästi tagasi tulla ja valiti hoopis teine tee, mis tegelikult muidugi üles mäkke ei läinudki, vaid oli tupiktee, mis kulges lihtsalt mööda mäe külge. Meist allapoole laius viinamarjaistandus ja meist ülespoole jäid järsud pruunid kaljud.

Drachenfels_105a.jpgDrachenfels_132.jpg

Mitte, et sellel kohal midagi viga oleks olnud – oh ei – see oli täpselt parajalt pisut üle tunni pikkune õhtune jalutuskäik ja teeservadest saime Aglaiaga korraliku ülevaate Drachenfelsi uudistest, aga ikkagi olin ma natuke pettunud, et mind ei kuulatud ja valele teele mindi ning kui lõpuks tagasitulles taas õigele teeotsale jõuti, siis oli kahejalgsete jaoks juba liiga pime mäkke ronima hakata ja me ei saanudki teada, mis seal üleval oli...

Tegelikult aga selgus, et iga halb on millekski hea – see jäi kahejalgsetel ka kripeldama ja pühapäeva hommikul sõitsime Drachenfelsi tagasi :).
Sedapuhku matkasime ikka mäest üles, mina kohati isegi natuke rohkem üles kui teised...

Rohkem__les_1.jpgRohkem__les_2.jpgRohkem__les_3.jpg

Sel korral me rajaleidmist ja teeviitade lugemist kahejalgsete hooleks ei usaldanud.

Drachenfels1.jpg

Jõudsime viperusteta üles, kus oli suurt kolhoosikeskuse sööklat (ma olen samasuguseid Eestis näinud) meenutav hoone, milles oli kohvik, mis müüs umbes kahte jooki ja vorsti... Janek naeris, et välimus vastab sisule. Rahvast oli seal aga palju, ühest lähdalasuvast linnakesest sõitis sinna vahva mägirong ja kohviku terrassidelt avanesid uskumatult ilusad vaated Rheini orule.
Koleda neljakandilise maja taga olid aga lossivaremed. Seal olevat kunagi ammu elanud lohe ja toimunud ka „Nibelungide laulus“ kirjeldatud Siegfriedi ja lohe võitlus.

Drachenfels.jpg

Tegelikult oli üks lohe seal praegugi kohal - norskas kasti sees ja kui talle 1 eurone pähe kukutada, siis ärkas üles ja kukkus saksa keeles jutustama oma nägemust võitlusest Siegfriediga. Aglaia kuulas teda väga hoolega, nii hoolega, et meil tekkis kahtlus: ta vist oskab saksa keelt.

Aglaia_ja_lohe.jpg

Sealt edasi oleks võinud veel kümneid km matkata, teiste mägede ja losside ja varemete juurde, aga kahejalgsed olid suurest ronimisest väsinud, suhteliselt näljased ka veel. Seega jätsime teised mäed ja lossid mõneks teiseks korraks. Ja asusime väga suure ringiga koduteele – koju ja meie sihtpunkti Luxemburgis oli enam-vähem sama palju maad.

Siinkohal pean tunnistama, et raamatute lugemine on kasulik asi. Vahel ma ei saa aru, miks kahejalgsed raiskavad jalutamiseks, minu ja Aglaia sügamiseks või muuks sobivat aega ninapidi raamatus istumisele, aga... Tõele au andes pean ütlema, et mõned raamatud olen minagi ära lugenud, alustasin juba päris väiksena veel emakodus olles ja hiljemgi on mõni ette sattunud... Lennart Meri „Hõbevalge“ oli näiteks päris hea... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Janekile sattus mõni aeg tagasi näppu raamat keltidest, luges ja turtsus naerda, kuna tegu oli nõukogudeaegse raamatuga, aga pani sealt kõrva taha sõna oppidum – keltide linn ja just üht sellist me Luxemburgi vaatama läksimegi.

Titelbergi oppidum asub Luxemburgi edelanurgas ja oli ligi 50 ha suurune. Päris vahva oli seal jalutada – täitsa selgelt on näha kaitsevall ja selle ees olnud kraav. Oppidum ise on tänaseks suures osas põldude all, aga sellest läheb risti läbi tee, mis järgib vana kelti/rooma teed ja seal on arheoloogiliste väljakaevamiste käigus vaatamiseks avatud muistne elamute ala – see on piiratud kõrge kahemeetrise aiaga ja kahejalgsed olid esimene hetk kurvad, et oi liiga hilja jõudsime (no tegelikult hakkas juba vaikselt pimedaks minema), aga siis selgus, et seal polegi mingeid lahtiolekuaegu ja värav pole sugugi lukus. Nii me siis saime kenasti kõik selle üle vaadata. Muide, ümbritsev aed oli väga hea mõte, sest see tähendas, et meie saime seda ala Aglaiaga peale poseerimist segamatult oma käpa ja nina peal uudistada.

Titelberg_oppidum.jpg

Oppidum2.jpg

Sealt veidi edasi toimusid väljakaevamised oppidumi kunagisel avalikul puhkealal, aga seda sai uudistada ainult läbi aia, sest töö on alles pooleli ja peale arheoloogide sinna veel kedagi ei lubata.

Viimane avastusretk oli sarjast "enne Pariisi käi Nuustakul" - käisime avastamas üht päris Brüsseli külje all olevat Rotselaari järve ja natuke selle ümbrust ka. Peamine põhjus, miks seal senini käimata oli, on see, et see asub kuidagi liiga lähedal ja teine põhjus see, et sinna pole meie Aglaiaga juulis-augustis oodatud, kuna seal on Brüsselile lähim ujumiskoht ja kohutav rahvamass. Pealegi teavad sagedased seal käijad rääkida, et suvistel nädalavahetustel on seal nii palju eestlasi nagu oleks Saadjärve äärde sattunud, no ja sellisel juhul eelistaksime me nagunii juba päris Saadjärve. Alustasime Ter Heide torni juurest. Selle ehitas 1350 aasta paiku üks väga tähtis mees, näitamaks kõigile kui tähtis ta ikka täpselt on. Ja ligi 300 aastat hiljem ehitas teine mees samadel põhjustel sinna kõrvale elumaja, mis ka natuke viinapuu väätide vahelt paistab. Ehk siis inimesed on ikka läbi aegade kummalised olnud.

Ter_Heide_Toren.jpgTer_Heide_Toren_1.jpg

Edasi läksime vaatasime üle ka selle meie jaoks juba peaaegu kurikuulsa järve. Ühtegi eestlast me küll ei kohanud, küll aga kalamehi ja jalgrattureid. Järv oli nagu järv ikka ja tiir ümber selle just paras jalutuskäik. Päris pikkadele metsaradadele sedapuhku ei läinud, sest enne tuleks vist mingi kaart hankida, kuna teeviidad kipuvad rääkima enam kui 30 km ja no see on kahejalgsetele nagu natuke liig.

Rotselaar_069.jpg

Huhh, saidki lõpuks viimase aja uute kohtade avastamised kirja. Väga pikk jutt jälle, aga kes lugeda ei jaksa, võib ju ainult pilte vaadata või lugeda mitmes jaos... ee, seda oleks tegelikult pidanud ütlema vist alguses :).

Posted by Naksitrall 13:25 Archived in Germany

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint