A Travellerspoint blog

Goeree-Overflakkee ja Schouwen-Duiveland

Natuke kevadest ja suve esimesest poolest kah

Jälle on märkamatult mitu kuud mööda läinud ilma, et oleksin siia midagi kirjutanud. Tegelikult on suve esimene pool olnud ka suhteliselt sündmstevaene, sest oleme ju ratasteta. Senise suve võib lühidalt kokku võtta nii - metsas jalutamas käimised trammiga, palju kahejalgseid külalisi, kellele oleme Aglaiaga muuhulgas pakkunud giiditeenust tutvumaks Brüsseli vaatamisväärsuste ja kõrtsidega metroo abil ja korra ka rendikuudi abil tutvustanud oma tavapärast rannas käimise kohta. Ehk siis äärmiselt tavalised ja igapäevased tegemised. Tegelikult pole ühistranspordiga liikumisel midagi viga , aga paraku on kahejalgsed suhteliselt laisad ja kehvema ilma korral, kui on oht, et vahepeal võib märjaks saada, tuleb meil Aglaiaga leppida lihtsalt oma koduümbruse parkides jalutamisega ja vahel naabruse lammaste karjatamisega (viimasest on Katril oma arvamus, lammaste omanik oli aga täitsa minu poolt).

Tegelikult on siiski juhtunud ka üks väga tore asi. Õigemini juhtus kevadel kõigepealt kurb sündmus - meie kurjam, minu kasvataja lapsepõlvest ja vaieldamatu matriarh, 11-aastane kass Kiisu jooksis 14. märtsil ära. Esialgu meist keegi väga ei muretsenud, ta on ennegi mõne päeva omi asju ajanud ja siis tagasi tulnud. Aga päevadest said nädalad ja siis kuud. Tasapisi hakkasime juba leppima, et ju siis see meie tänava va vastik rebane talle saatuslikuks sai. Katri ei käinud enam öösiti õues kiisutamas ja meie Aglaiaga ei haukunud enam rebast nii vihaselt kui algul. Kõik muutus aga toredaks 11. juulil kui tuli kõne loomaarstilt, et tulge palun oma Kiisule järgi. Selgus, et Kiisu oli sattunud kodust mitte väga aga siiski piisavalt kaugele ühe vanapapi aeda, kes esialgu ei saanud aru, et tal on musti kasse kaks. Kiisu oli kõik need kuud otsinud tulutult üht korralikku kõutsi, aga paraku on siinmaal nende leidmine kaunis keeruline, sest valdav enamus viiakse juba kassipojana korraks arsti juurde ja... noh häälemurret neil ei tule. Vanapapi püüdis meie Kiisut kätte saada, aga tema võrratu iseloomu tõttu osutus see võimatuks. Lõpuks sai papi loomaarstilt rahustit ja kolmandal katsel sellise salakavala võtte abil õnnestus tal Kiisu kätte saada ning arst teadis kiibi järgi meile helistada. Meil on nüüd jälle kogu pere koos ja vajadusel asendab meid Aglaiaga urisemisel ja võõrastele hirmu nahka ajamisel jälle Kiisu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid meie eilsest kolamisest. Nädalavahetusel meil vedas ja meie käsutuses on mõneks ajaks pisike ratastega kuut (küll on kena, et on inimesi, kes autot eriti oluliseks ei pea), on teine kitsas küll, aga leidsime siiski Aglaiaga võimaluse, kuidas sellesse võimalikult mugavalt koos magama mahtuda.

01_mahub_magama.jpg

Kuna eile oli Belgias riigipüha ja keegi tööle minema ei pidanud, siis püüdsime kaotatud aega tagasi teha ja võtsime ette ühe kena uurimisretke Hollandisse. Alustasime Hollandi maakonna edelanurgast ehk Goeree-Overflakkee saarest, kus meil seni käimata oli. See on küll puhkamiseks ideaalne paik, sest ühtki suurt linna läheduses pole ja rannad on tohutult suured, seega ranna rahvastatus on täiesti mõistlik, eriti veel kohas, kus ujumine inimestele omal riisikol ja lubatud tegeleda igasugu lohesurfamiste jms-ga. No oli mõnus! Ma käisin lausa mitu korda lainetes surfamas, aga Aglaia eelistas lihtsalt päikese- ja liivavanne.

02_Goeree-.._rannas.jpg
03_Goeree-..os_ujub.jpg
04_Goeree-..os_ujub.jpg06_Goeree-..os_ujub.jpg
07_Goeree-..lve_all.jpg

Peale rannas mõnulemist otsustasime üle vaadata ka mõne selle saare linnakese ja leidsime midagi niisugust, mis pani Katri rääkima nukumajadest ja muinasjuttudest ehk siis imetillukese Goedereede, mis tekitas tunde, et ongi 14. sajand. Kohale jõudes üllatas meid korralik äikesevihm, aga polnud hullu, sest turuplatsil olid kenasti reas kolm välikohvikut ja seal saime oodata, et ilm ilusaks tagasi läheks. Ei saa jätta ka mainimata, et isegi seal kuulus korralik joogikauss kohviku varustusse.

Goeree-Ove..reede_1.jpgGoeree-Ove..dereede.jpg

Sealt sõitsime kodu poole tagasi Schouwen-Duivelandi saarele Zeelandi maakonnas. Seda saart oleme varem ka külastanud, aga alati vaid saare lõunaosa randa, sedapuhku uurisime kõigepealt põhjaosa. Renesse nimelise linna servast leidsime lossikese nimega Slot Moermond.

Goeree-Ove..and_250.jpg

Kuna samas teeristis näitas silt ka randa, siis loomulikult käisime ja vaatasime selle ka üle, täpsemalt kogu selle suure ranna osa, mida nimetatakse Kijkduiniks. Ka seal oli rand tõeliselt tohutusuur, osalt tänu mõõnale, aga ikkagi. Pealegi tundus, et kõik sealtkandi inimesed on hoolega lugenud ranna eeskirju ja teavad, et peale kella 7 tuleb koeri jooksutada, siis oli seal ka tõsiselt palju koeri. Seda peab siiski ütlema, et ranna suurus oli siinkohal miinuseks, sest vahemaad olid kole suured ja tutvuste sõlmimine raskendatud. Selles rannas oli meri vaiksem ja Aglaiagi käis pisut suplemas.

Korra tekkis kahejalgsetel ka hirm, et tuleb Aglaiat mööda randa taga otsima hakata, sest kohtudes ühe või kahega neist rannas on ette tulnud olukordi, kus Aglaia naasmist tuleb väga kaua oodata. Nii siiski ei läinud. Kui pärast Aglaialt küsisin, et millest selline muutus, siis ta ütles, et ta on lihtsalt hästi kasvatatud neiu, aga ise ma kahtlustan, et tegelikult ta lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda... Ah, et millest ma räägin? Vaadake pilti.

Kijkduin-A..hobused.jpg

Loomulikult oli olemas ka kena rannakohvik, kus sai pisut teiste neljajalgsetega muljeid vahetada. Rannakohviku osas võiks välja tuua mõned väga kenad asjad - kõigile klientidele anti juua, meie jooginõu oli muide märkimisväärselt suurem kui kahejalgsetel, lisaks oli neil kena pisike tüdruk, kes oli ilusti varustatud närimispulgakestega, mida meile veele peale hammustamiseks pakuti (erinevalt kahejalgsetest oli meie teenindus muidugi tasuta), ettekandja oli tõeline professionaal pai tegemises (tegi kõigile neljajalgsetele kohvikus ja nii mõnigi vanem kahejalgne härra oleks meelsasti neljajalgseks kehastunud ;) ), kõige vahvam meie kahejalgsete arvates oli see, kuidas kohvikusse suunati ja näidati, et kõik külastajad on väga oodatud - seda seletab kõige paremini alljärgnev pilt.

Kijkduin-r.._trepil.jpg

Peale kehakinnitust kohvikus tegime Aglaiaga veel mõnusa rannajooksu päikeseloojangul. Küll on hea, et siinkandis võivad ka kõik neljajalgsed ennast rannas vabalt tunda!

Goeree-Ove..and_299.jpg

Tagasi koju sõites külastasime põgusalt veel üht linnakest Burgh-Haamstede, et uudistada sealset lossi, aga selgus, et seda kasutatakse tänini elumajana ja seega olid kahejalgsed veidi pettunud, meile Aglaiaga meeldisid vallikraavi servas jooksavad kitsad, varjulised ja juba päris öised tänavad väga. Sellega oli päev läbi ja järgmist korda avasime Aglaiaga silmad juba kodus.

Posted by Naksitrall 01:01 Archived in Netherlands

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint