A Travellerspoint blog

Puhkusepäevik - II osa

Asturias, Põhja-Hispaania

17. aprill

+10 ... +18C sõltuvalt sellest, kas vihm või päike, enamasti päike ja soe

Täna võtsime suuna Hispaania põhjarannikule maakonda nimega Asturias. Tee peal käisime mitmes kohas uudistamas Biskaia lahe rannikut – oli ikka ilus küll ja mingil kummalisel kombel polnud sealne vesi üldse nii soolane kui nt Belgia või Hollandi rannikul.

Asturias_047.jpgAsturias_133.jpgAsturias_114.jpg

Õhtuks suundusime oma järgmisse peatuspaika Asturiase pealinna Oviedosse. Selle linna kiituseks saab öelda kohe väga mitut asja. Esiteks oli meie hotellituba, vabandust 2-toaline korter, nii suur, et oleksime vabalt võinud sinna kaasa võtta ka kõik minu ja Aglaia sugulased. Kohale jõudes oli meie saabumise auks taevasse ka ilus vikerkaar pandud. Magama ei pidanud sugugi hunnikus kõik ühes toas ja ühes voodis, vaid ikka meie jaoks oli eraldi suur tuba, väga mugava diivaniga...

Asturias_178.jpg

Teiseks oli linn ilus ja puhas, lausa nii puhas, et muudkui võidab Hispaania puhtaima linna tiitlit. Inimesed ja koerad olid väga lahked ja sõbralikud. Neljajalgsed küll pisut aravõitu, aga noh nad ütlesid, et pole meiesuguseid kunagi enne näinud, nii et võib mõista. Oma kahejalgsete laituseks pean ütlema, et muidu tüütavad küll kogu aeg fotokaga, aga tähtsate kohtumiste jäädvustamise magavad pidevalt maha. Ühe uue tuttava siiski kuidagimoodi nad pildile said.

Asturias_155.jpgAsturias_163.jpg

Kolmandaks on Asturiase rahvusroad (fabada asturias) ülihead ja nii suured, et mitte üks normaalne inimene neid üksi ära süüa ei jõua. Liha kvaliteet on neil tõepoolest tohutult hea. Ausalt.

Neljandaks joovad nad Asturias mitte veini vaid huvitavalt kallatavat siidrit, mis maitses meilegi Aglaiaga hea, kuigi kallamise iseärasuse tõttu me hilisõhtul pisut kleepusime...

Asturias_176.jpg

Välikohvikud on neil meeldivalt kitsad ja kui oma kahejalgsed parasjagu söövad siis kõrvallaua inimesed või kõrtsitöötajad pakuvad lahkelt sügamisteenust... Sellest muidugi ka üldse pilti ei tehtud.

18. aprill

+6 ... +18 C sõltuvalt kõrgusest merepinna suhtes, ilm vihmata kuni meie kolamised läbi said.

Täna siis uuesti mägedesse, aga sedapuhku Picos de Europasse. Kuigi sealsed mäed pole sugugi nii kõrged kui on Püreneed, kõrgeim tipp 2648 meetrit, siis jätsid nad vaat et veel sügavama mulje, kuna vähemalt seal kus meie käisime, on nad tõesti lihtsalt paljad kaljud – teeservad ripuvad kuristiku kohal ja ei ole mingeid tavapäraseid puid järsakuserval , mis sõites kahejalgsetele lootust annavad, et teelt välja sõites ehk ei kukugi päris kuristiku põhja. Noh Asturias jäi ju mauride poolt vallutamata just tänu Picos de Europale ja sealt vallutati tagasi ka kogu ülejäänud Hispaania.

Alustasime oma retke mägedesse Covadongast, kohast kust sai alguse kuulus reconquista - seal toimus aastal 722 lahing, kus ühe gooti hõimu kuningas võitis muhameedlasi ja rajas Asturiase kuningriigi, millest sai kristlaste tugipunkt võitluses muhameedlaste vastu. Tänapäeva Hispaania kuningakoda loeb ennast tema järglasteks, aga hispaania kuningas Asturiase kuningas polegi, vaid kõigest prints. Küll see kahejalgsete maailm on keeruline ja tundub, et eriti hulluks läheb asi siis kui nad veel siniverelised kah on... Meie suhteliselt mõistlikud kahejalgsed uudistasid Covadongas neitsi Maarja basiilikat ja muid sellega seotud vaatamisväärsusi, meie Aglaiaga aga tutvusime kohaliku elanikkonnaga, kes muide kinnitasid, et koeramaailmas on seal maal kõik korras ja kellegi veri pole valet värvi.

Asturias_2_016.jpgAsturias_2_017.jpg

Covadongast edasi sõitsime lihtsalt üles mäkke – teed läks ülesse 12 km ja 1056 meetrit. Tee peal tegime ilusates kohtades peatusi, imetlesime vaateid ja püüdsime teel püsida.

Asturias_2_035.jpgAsturias_2_075.jpg

Lõpuks jõudsime mägijärvede ehk Lagos de Covadonga juurde. Järved Enol ja Encina (justkui järvede E-pesakond ;)) asuvad 1134 m kõrgusel merepinnast ja nende juures sai autotee lihtsalt otsa, seega läksime matkama. See kõik oli kohutavalt ilus - järved, lumised mäed, lumeta mäed ja head vaated nagu mägedes ikka. Ei oskagi midagi väga kirjutada, panen siia parem paar pilti. (Teisel pildil olen muide mina ka peal...)

Asturias_2_095.jpg Asturias_2_107__2_.jpg

Järvedevaheline mäeselg sobis ülihästi ka korraliku mägedemöllu mahapidamiseks, sest hiljem sai ennast veel järves kosutada ka.

Asturias_2_145.jpgAsturias_2_148.jpg

Õhtul tegime veel kiire tiiru Oviedos ja nüüd pean ma lõpetama, kuna Katril on käes kamm ja see tähendab, et meil Aglaiaga hakkab kohe väga mõnus.

19. aprill

+16 ... +21C ja päike

Käib suuremat sorti asjade pakkimine ja Katri käib ikka kammiga ringi, sest me lähme nüüd näitusele. Näitus tegelikult ongi see tänu millele kogu meie reis teoks sai. Nimelt tuli e-mailile kõigepealt teade, et Oviedos on näitus, siis tekkis kahejalgsetel mõte, et oleks ju tore mõneks päevaks Hispaaniasse sõita ja siis kui näitus oli regatud (seda pidi tegema vaid paar nädalat varem), siis tekkis neil mõte, et aga kui juba minna siis võiks ju vähe pikemalt minna, kuna nagunii on ju enne veel pühad ja töönädal poolik ja... Noh minu ja Aglaia arvates olid need väga mõistlikud mõtted ning meil on kindel kavatsus ka edaspidi igati välja näidata, et meile näitused väga meeldivad.
See oli üks tore näitus, selles mõttes, et seal oli mõnusalt kitsas sees ja see tähendas, et sai palju suhelda kõiksuguste koertega – hispaania ja pürenee mastifitest alustades, lõpetades mopsidega. Näitusel selgus, et kuigi varasematel aastatel on seal käinud ka Hispaanias elavaid tiibetlasi, siis sedapuhku olime seal ainult meie Aglaiaga, ka oli kohtunikku vahetatud, algul pidi hindama mingi poolakas, aga igasugu mastifeid oli hindama pandud hoopis hispaanlane. See kohtunik ajas Katrile hirmu peale, sest meie ees olevad tõud tulid ringist järjest välja väga kehvade tulemustega, kohe nii kehvadega, et ei valitud isegi TP-d. Meil Aglaiaga muretsemiseks aega polnud, nii põnev oli kõigiga tutvuda – peab tunnistama, et hispaania koerad on ka täitsa normaalsed – keegi ei tahtnud kakelda, vaid ikka tutvust sobitada. Näitus läks meil mõlemal väga hästi. Siinkohal tahaksime Aglaiaga tänada Pilvi Pihlikut, kes eelmisel näitusel Luxemburgis koos emaga vaatamas oli ja Katrile mõned näituseringis käitumise näpunäited andis. Me Aglaiaga oleme küll kogu aeg sama püüdnud talle seletada, aga no ta on juba kord pisut kõva peaga. Igal juhul on Aglaia nüüdsest ametlikult (või noh ok, see vormistamine võtab pisut aega) Rahvusvaheline Kaunitar, ta ütles, et head sõbrad ja tuttavad võivad kasutada ka lühemat pöördumist – Kaunitar Aglaia ;). Igal juhul oli ta oma tulemuse üle nii rõõmus, et TP valimisel jooksis ta rõõmsalt galoppi, et minu kand kätte saada ja möllama hakata... mina siiski suutsin veidi oma rõõmu talitseda ja mängima hakkasime me ringis alles siis, kui kohtunik oli oma otsuse ära teinud :).

Oodates seda tüütut rühmaringi võtsime õues kohvikus päikest ja kui teised ringid ka läbi said, siis jätkasime tutvuste loomist – küll see oli tore ja kahejalgsete puhul naljakas – hispaania keelt nad ju ei räägi, puhtalt hääldavad vaid sõnu Dogo del Tibet ja see tähendas, et jutuajamised meenutasid kõrvaltvaadates kummalist sõjatantsu.

Asturias_n_itus_043.jpg

Üks asi veel, tutvusime seal ka mõningate kohtunikega, kes lõunapausi ajal samas kohvikus olid ja nad rääkisid, et sõidavad suve lõpus mingile Leedu näitusele hindama ja üks neist hindab seal tiibetlasi. Neile, kes sinna näitusele minna plaanivad annaksin veidi siseinfot – tal on hinnates alati taskud head paremat täis ja tegu on väga lahke tüübiga – esimese snäki pakkus ta meile kohvikus iseseisvalt ja kuigi ütles, et tal ülejäänut läheb pärast vaja, siis piisas ainult meeldivast käitumisest ja me saime kõik endale... ausõna ta keeras taskud pahempidi ja näitas, et enam midagi pole...

Õhtul peale näitust hakkasime koju sõitma, kodutee pikkuseks oli veidi üle 1500 km. Nüüd on jäänud veel täpselt 1000 km ja meil Aglaiaga on tagumine aeg magama minna, sest homme hommikul oleme me ju juba kodus ning seal on palju toimetamist.

20.aprill

+26 ja päike

Nüüd oleme kodus tagasi ja võtame oma vahepeal heinamaaks muutunud aias päikest.

UUED_PILDID_002.jpg

Kokkuvõttes julgen kõigile soovitada lõunas puhkamas käimist – nii meeldivalt jahe on seal... Meie Aglaiaga oleme igal juhul alati kõigi nelja käpaga reisimise poolt olnud, aga nüüd kui reisimine peaks sisaldama mägesid, siis ... noh võtame hääletamisel sabad ka appi ;)

Ja üks asi veel, mis varem mainimata jäi– kui peaksite samadesse kantidesse puhkama minema, siis ärge lubage oma kahejalgsetel sealsetele elanikele öelda, et olete tiibeti mastifid. Sõnal mastif (kõik, keda meie kohtasime, olid sõbralikud ja toredad) on sealkandis eriti mitte-koerainimeste hulgas millegipärast väga paha kuulsus. Pealegi pole sugugi raske ära õppida prantsuskeelset dogue du tibet ja hispaania keelset dogo del tibet ütlemist. Kui aga peaks mastif üle huulte lipsama, siis oleks kasulik kiiresti öelda dalai-laama ja siis suure tõenäosusega inimesed ei jooksegi laiali ega ei minesta :).

Posted by Naksitrall 12:38 Archived in Spain

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint