A Travellerspoint blog

Puhkusepäevik - I osa

Lõuna-Prantsusmaa, Andorra, Hispaaniat ka natuke

Päris paljud tuttavad on öelnud, et puhkamas peab käima lõuna pool, kus on soe ja mõnus. No sedapuhku me siis võtsime suuna lõunasse ja hakkasin puhkuse kohta päevikut pidama.

10. aprill

+26 C ja päike kodust startides, +18 C ja pilves Pariisi kandis (aga no oli ka juba õhtu)

Meie puhkusereis algas mitmetunnise hilinemisega ja süüdi polnud sugugi meie Aglaiaga, sest meil olid asjad aegsasti koos – juba eelmisel päeval lasime Katril kõik ära pakkida. Lõpuks kui minema saime, siis tundus, et sõna „puhkus“ on mõeldud väga otseses mõttes – me Aglaiaga magasime ikka jupiks ajaks ette ära ja olime pisut pettunud, et isegi aknast polnud eriti midagi vaadata, kuna sõitmise asemel tegelesime paljuski venimisega. Seoses lihavõtetega tundus, et enamus inimesi on otsustanud autoga kuhugi minna ja päris kindel on, et kõik pariislased olid otsustanud sõita lõuna poole ning tulemuseks oli „kerge“ ummik – 3 tunniga õnnestus meil edasi liikuda 100m vähem kui 50km ja esimesed 20km neist ei olnud veel ummikut...
Sadakond km Pariisist eemal sai hakata juba päris normaalselt sõitma ja leidsime kena suure puhkeala, kus käppi sirutada, õhtust süüa ja haistmismeelt teritada. Kena oli näha, et seal oli peale meie veel päris palju igas mõõdus neljajalgseid. Veendusime, et prantsuse koertel on pererahvas kenasti treenitud neid väljasõitudele viima – otsides kohta, kus meie kahejalgsetel õnnestuks keha kinnitada ilma tohutus sabas seismiseta, nägime väga palju kutse, kes olid teinud pika autos magamise vahele värskendava puhkepausi ja jalutasid puhkekohtade ja bensiinijaamade ümbruses ringi.

11.aprill

+ 8 ... +10 C ja erineva tugevusega vihm Lõuna-Pratsusmaa keskosas

Tundub, et lõuna poole sõit ei tähenda sugugi paremat ilma, vaid hoopis päris halba. Kogu päeva sadas – vahepael tibutamisi, aga vahepeal kohe päris ladinal. Ja kevad, mis Belgias on juba täiesti käes, hakkab siin taanduma – puud pole üldse veel lehes ja iga km sõidaks nagu üha enam ajas tagasi. Tore on ikkagi, sest palju on uut ja põnevat.
Päeva alustasime La Roque Saint-Christophe’st ehk kõndisime kalju sees, aga mitte koopas. See oli koht, kus kunagi lausa 55 000 aastat tagasi elasid neandertaallased ja seda kaljut kasutati elupaigana ja kindlustusena veel ka keskajal. Kirjeldada on seda kohta keeruline ja see läheks ka liiga pikaks, sest kõik oli kole põnev ja vaade võrratu. Jõudsime Aglaiaga järeldusele, et vanasti oskasid inimlased ja inimesed elupaiku palju paremini valida kui tänapäeval – mitte mingit ohtu, et keegi saaks ilma sinu loata läheneda, sest võrratult hea nähtavus on kilomeetrite kaugusele, pealegi kui teha koostööd teiste koertega, siis oleks võimalik vaid 6 min saata ilma mingit tehnikat kasutamata sõnum 18 km kaugusele vaid mõne haugatusega! (Inimesed on proovinud, et selle vana kaljuelamise parimate valvepostide kasutamisel on niimoodi võimalik sõnumeid saata).

saint-Chri.._koobas.jpg
Saint-Christophe.jpg

Sealt edasi sõitsime vaatama Chateau de Beynac’i – 11. sajandist pärit kindlust, mis kunagi kuulus Richard Lõvisüdamele. Tegemist oli väga muljetavaldava kindlusega, mille vanim osa on säilinud muutmata kujul. No, kes mind teab, teab hästi kui väga ma kindlustest lugu pean – mulle meeldivad need põnevad vaated, trepid, käigud ja lõhnad. Aglaia ehk päris nii suur fänn pole kui mina ja eelistab ennekõike hea vaatega kohti, aga tasapisi paranevad ka tema ajalooalased teadmised – täna leidis ta ilmeksimatult üles ja võttis valvepositsiooni sisse ruumis, mis kunagi ammu oli köök.

Beynac.jpg
Beynac-r__tlite_ruum.jpg
Beynac-Richardi_tuba.jpg Beynac-k__k.jpg

Chateau de Beynac’i juures väärib veel märkimist silt, mis esines kõigis parklates ja ka teel kindluse juurde:

Silt.jpg
Alumise sildi tõlge: Ärge jätke koeri autosse, koerad on kindlusesse lubatud.

Iseenesest pole selles midagi eriti tavatut, et kindlusse kõik külastajad oodatud on, aga see, et kahejalgsetele ekstra rõhutatakse, et oodatud on kõik, on kuidagi hästi kena neist. Ja hoolimata halvast ilmast polnud me sugugi ainsad neljajalgsed turistid.

Sellele kohale väga lähedal teisel pool jõge oli veel üks kindlus - Chateau de Castelnaud-la-Chapelle, aga sinna polnud meie Aglaiaga oodatud... Katri ja Janek käisid ära, aga ütlesid, et ega me väga millestki ilma ei jäänud, sest see ei olnud nii ehe kui eelmine – kahhelkivid põrandal, vineerist näituselauad, müügis olevad vanade seinavaipade koopiad jms sobimatuna tunduv kraam... Tegelikult oli see ka väga vaatamist vääriv koht, aga peale eelmist kindlust kuidagi vähem mõjuv.

Liikudes meie homse esimese sihtmärgi ja öömaja poole leidsime tee lähedalt veel ka ühe vahva kivi –Belinac’i menhiri. Pidi olema püsti pandud eelajalooliste inimeste poolt, aga miks ja millal täpselt ei tea keegi. Igal juhul oli see kõrge ja vaid mõnekümne cm paksune kivi täitsa viltu ning päris kindlalt kasutavad seda kohalikud karjakoerad infotahvlina... nii et mina arvan, et igasugu seletamisürituste puhul on teadlased täiesti unustanud võimaluse, et need on püstitatud hoopis eelajalooliste koerte jaoks.

Menhir.jpg

Õhtul jõudsime Belcasteli. See on imeilus keskaegne väike külake, kust loomulikult ei puudu ei jõgi ega loss. Jalutasime seal veidi ringi ja päev oligi otsas. Magama sõitsime paarikümne km kaugusel asuvasse suuremasse linna Rodezi.

Belcastel.jpg

12. aprill

+3,5 ... +5,5 C ja korralik vihm Lõuna-Prantsusmaa keskosas

Päeva alustuseks sõitsime Belcasteli tagasi ja võtsime ette paaritunnise jalutuskäigu ja ronimise, et leida üles jõe teisel kaldal asuva 5. sajandist pärineva Fort Lourdou varemed.

Belcastel-..i_algas.jpg
Fort_Lourdou.jpg

See oli väga kihvt koht – saime Aglaiaga täitsa vabalt mööda kaljunuki otsas asuvaid müüre ronida ja ühtlasi testis Aglaia ka meie kahejalgsete tervislikku seisundit. Nüüd on täiesti kindel, et Janekil on süda tugev ja Katril närvid korras, sest ei saanud nad ei infarkti ega närvivapustust... Aglaia nimelt leidis endale ajal kui meie parasjagu müüriserval vaadet nautisime, ülitoreda valvekoha, mis korra isegi mind kõhklema võttis, sest kivid olid vihmast väga libedad, aga noh see oli vaid hetkeks, lõpuks ikkagi olen ju mina see kes valvama peab ja nii võtsin sisse veidi kõrgema positsiooni... (tõele au andes oli see kaljuservast siiski kaugemal)

Fort_Lourd..epostil.jpg

Peale varemetes ronimist tegime Aglaiaga veel ka virgutava hommikuse möllu, varemete kõrval oleva kaljunuki peal ja ümber. Kui mina veel ümbrust uurisin. leidis Aglaia juba järgmise superhea valve-luurepunkti. Proovisin seda ka ise ning pidin tõdema, et antud kohas oli loodus tõeliselt mõelnud tiibetlaste peale`- keegi ei liigu mäejalamil meile märkamatuks jäädes ja samas on olemas kenasti ka vihmavari. Pildid seletavad ehk kõige paremini.

Fort_Lourd..ost_nr2.jpgFort_Lourd..uurekas.jpg

Edasi sõitsime La Couvertoiradesse. See on vana Templirüütlite linn, mis tänini säilinud ja kus inimesed jätkuvalt elavad. Kahjuks tuli meiega kaasa ka korralik vihm, mis meie kahejalgseid tõsiselt häiris. Vaatasime siis natuke selles linnas ringi ja ühtlasi ka linna ümbritsevatel lagendikel. Viimased olid nii ilusad ja mõnusad, et isegi vihm ei häirinud ning meil Aglaiaga kujutlesime kui tore võis seal vanasti olla lambaid kaitsta ja igasugu pahalaste puudumisel oma võitlusoskuseid arendada.

La_Couvertoirade.jpg
La_couvert.._llukad.jpg

Peagi pärast La Couvertoirade’st lahkumist sai Prantsusmaa Keskmassiiv otsa. See oli üks uhke laskumine võrratute vaadetega nii et mina kes ma olen pärit tasaselt Eestimaalt ja olen siiani Ardenne mägedeks pidanud istusin nina vastu klaasi ja imetlesin, õigemini me kõik tegime seda. Tagasi mõeldes olime me ju sõna otseses mõttes pilvepiiril juba alates Beynac’i lossist, sest tihtipeale avanes meile vaade pilvede ülemisele poolele . Samas pole me ju mägede mõistes eriti kõrgel olnudki, meie senine isiklik rekord jääb 1000m pisut allapoole, aga juba seegi oli väga muljetavaldav.

Edasi oli meil Aglaiaga plaan käpad enne ööbimispaika minekut korra Vahemerre pista, aga see sai saatuslikuks - meie reis sai Florensaci nimelise kohakese lähistel ootamatult läbi tänu ühele prantsuse tütarlapsele, kes hindas oma autojuhtimisoskust üle...

Avarii.jpg

Enne kui te nüüd ehmatate, siis mingil imekombel ei saanud meist mitte keegi viga, ainult meie armsa ratastega kuudi elutee sai otsa. Siinkohal peab kiitma kohalikku kiirabi ja tuletõrjet, kes jõudsid kohale imeruttu ning ei muretsenud sugugi ainult inimeste pärast. Omamoodi oli see lausa naljakas, sest sel ajal kui me ootasime Katri ja Aglaiaga tee ääres, et kõik avariiga seotud tähtsad asjad aetud saaksid, siis Aglaia otsustas, et midagi targemat nagunii pole teha kui natuke magada ja päästjad käisid iga natukese aja tagant kontrollimas, et kas kõik on ikka korras, sest pidi olema väga ebatavaline, et koerad nii rahulikud on... Samas no mis see närvitsemine ikka enam aitaks. Viimase sõidu selles autos tegime koos Katriga puksiirauto peal ja selleski suhtes tuleb võimuesindajaid kiita, sest tegelikult on mingi seadus, et inimesed ei tohiks istuda puksiiri peale pandud autos, aga Katril lubati ilusti koos meiega sõita. Parklas leiti meile kenasti takso ja selle ootamise ajal saime me meelt lahutada seal elava suure neljajalgse valvuriga. Väga sõbralik ja sümpaatne noormees oli. Sealt edasi tegime me enam kui 100km pikkuse taksosõidu Carcassonne’i hotelli. Ja tuleb tunnistada, et kui me Aglaiaga juba siia hotellivoodisse jõudsime, siis läks tuju kohe täitsa heaks. Kahejalgsete mured on muidugi suuremad, sest kuidagi tuleb siit Carcassonne’ist homme sinna Florensac’i politseisse saada ja noh ega me igaveseks siia jääda ju ka ei saa... Meie Aglaiaga oleme nüüd aga nii väsinud, et jääme magama ja usaldame kõik mured kahejalgsetele.

13. aprill

Hommik veel pilves, aga vihmata ja päeval tuli päike välja ja temperatuur tõusis +20C-ni

Päeva esimene jalutuskäik viis autorendi firmasse, mis oli seoses pühadega kinni... Janek suutis siiski lõpuks ühe firma leida, mis oli lahti ja kus oli ka meile sobivas suuruses auto. Ühtlasi otsustasime ka, et kui me juba nii kaugel kodust oleme, siis ei lähe me sugugi otse tagasi, vaid puhkame oma puhkuse lõpuni. No natuke tuleb oma plaane koomale tõmmata, kuna tänane päev läheb ju politseisse sõitmise tõttu raisku, aga ei midagi hullu.
Sõitsime siis Florensac’i politseisse. Jõudsime veidi enne kokkulepitud aega kohale ja peab tunnistama, et tegu oli üsna koleda paigaga – kõik oli kivist ja jube palju oli araabia sugemetega inimesi... Politseis võeti meid aga väga kenasti vastu, kõik asjad said suhteliselt ruttu aetud ja kella 6 paiku jõudsime juba Carcasonne’i tagasi ja jätkasime oma puhkust Carcassonne’i keskaegset kindluslinna vaatamas. See oli küll võimas – mitmekordsed müürid, millele tegime tiiru peale nii väljast kui seestpoolt müüre, saime Aglaiaga ennast mõnusalt tühjaks joosta ja mängida ka võitlust linna pärast – no enamasti jäin mina ikka peale, aga Aglaia oli visa ja jätkas võitlust isegi pärast teel hotelli poole :).

Carcassonne_-_v_ravad.jpgCarcassonn..lutamas.jpg
Carcassonne_-_myyrid.jpg
Carcassonne_-_m_ll1.jpg
Carcassonne_-___sel.jpg

Müüride vahel oli palju söögikohti ja poode. Sõime Cassoulette nimelist kohalikku rooga – just nimelt sõime, sest portsud olid väga suured ja nii mõnegi lihaampsu saime me Aglaiaga endale. Peale selle käisime poes ja sõime Aglaiaga Macarone nimelisi koogikeste moodi asju. Müüjad pakkusid seda meile Aglaiaga, aga millega täpselt tegu on ei saa ma veel avaldada, kuna meie kahejalgsed pole neid veel proovinud, aga meie soovituse peale ostsid mõned kaasa ja eks nad mingi hetk proovivad ka.

14. aprill

+3 ... +22 C sõltuvalt meie asukohast ja kõrgusest mere suhtes ning päike

Meie rendikuut on kõvasti väiksem (Kia Carens) kui varasem sõiduvahend ja hotellist lahkudes jõudsime Aglaiaga juba mõelda, et see saab olema kole sõit kui peame kahekesi tagaistmele ära mahtuma. Aga esimeses puhkepaigas, kus meie tegime hommikust jalutuskäiku, tegelesid kahejalgsed pakkimisega. Ainus asi, millest loobuma pidime, oli Royali toidukast, mis meie bussis täitis esiistmete vahelise laua aset ja kus sees olid igasugu koerte esmaabi vahendid (viimased kolisid lihtsalt ühte kotti). Kogu selle sättimise tulemusena on meil Aglaiaga nüüd mõlemal oma isiklik diivan autos ja olemine igati mugav.

Ülejäänud päeva kohta midagi kirjutada on kohutavalt raske, kuna emotsioone ei saa sõnadega edasi anda ja ka pildid on sellest kõigest vaid kahvatu vari. Aga no proovin siiski, mingi aimduse ehk saate (aga korrutage kõik vähemalt 100-ga!).

Peale kuudi komplekteerimist edasi sõites hakkasime tasapisi lähenema Püreneedele ja paistma hakkasid esimesed lumised mäetipud ning siis ka meie esimene sihtkoht Montsegur - 1207 m kalju otsas asuv kindlus, kus kunagi elas katharite ususekt, kellest 220 lasid ennast peale vallutamist usu pärast ära põletada... See tundus esialgu jalamilt lausa ligipääsmatu.

Montsegur.jpg

Prantsuse ristisõdjatel kulus 13. sajandil 9 kuud, et Montsegur ära vallutada, ma olin kohe kindel, et meil nii kaua ei lähe. Katri natuke kahtles ja muretses, et kas Aglaia ikka tahab ja jõuab sinna otsa ronida... Oh teda rumalukest! Meie Aglaiaga muretsesime jälle, et tea, kas need kahejalgsed ikka jaksavad... No ikka jaksasid kuidagi... Tee üles oli väga kihvt – täitsa päris mägedekoera tunne tuli peale – teed mööda voolas kohati alla vesi, kohati oli lihtsalt porine, kohati tuli turnida mööda juuri ja kohati mööda kive. Igal juhul, mida ülespoole jõudsime, seda paremaks läksid vaated ja kergemaks samm, see viimane muidugi ei kehti kahejalgsete kohta... Ülevalt avanev vaade ja kõik muu oli lihtsalt võrratu. Lisaks oli tore kohtuda teiste neljajalgsete turistidega, neid oli nii Prantsusmaalt, Inglismaalt kui Hispaaniast. Tegelikult tekkis meil Aglaiaga lausa mõte, et sinna võiks elama jäädagi – võimalused internatsionaalseks suhtlemiseks ja ennekõike muidugi täiesti ideaalsed valvepostid ja mugavad magamisasemed, pealegi proovisin ka selle paiga valve alla võtmist ja haugatus kostis ilmselgelt väga kaugele. Seda kõike kirjeldada on lootusetu üritus, vaadake parem pilte.

Prantsusmaa_4_093.jpgPrantsusmaa_4_102.jpg
Montsegur-Argos.jpgPrantsusmaa_4_069.jpg

Montsegurist võtsime suuna juba päriselt Püreneedesse. No küll oli ilus – ausõna isegi magada polnud väga aega, vaid ikka tuli aknast välja vaadata.

Teel_P_reneedesse.jpg

Kogu reisi tipphetk saabus aga pisut enne Andorra piiri – puhkepaik maalilises kohas ja...!!! See oli... emotsioonid... seda, seda ei tasu isegi üritada sõnadesse panna ja pildid..., need on küll tegelikkusega võrreldes suhteliselt ilmetud, aga vaadake ikka.

lumi_4.jpglumi3.jpg
lumi.jpglumi2.jpg

Andorras valisime oma peatuspaigaks Encampi linna ja hotell Parise. Miks ma hotelli rõhutan – sellepärast, et sealne vastuvõtt oli tõeliselt hea – inimesi võttis vastu hotelliinimene ja meid Aglaiaga hotellikoer. Muide hotellikass oli ka täitsa olemas, aga tema meiega lähemalt tutvuda ei soovinud.

Hotellikoer.jpg

Päris õhtul tegime veel ühe väikese jalutuskäigu Encampis ja leidsime väga kena pargi - valgustatud purskaevud ja suured kivid ja pardid ka veel.

15. aprill

+3 ... +13 C sõltuvalt hetkest ja vaheldumisi vihm või päike või rahe või äike või lumi

Hommik hirmutas päris ära, sest tundus, et tuleb üldse hotellis vedelemise ja shoppamise päev, kuna pilved algasid enam-vähem meie hotellitoa akna tagant ja muudkui sadas. Kaheteist paiku läks ilm aga ilusamaks ja läksime matkama.

Retke alguspunkt ehk Encamp asub 1260 m üle merepinna ja meie sihiks oli järv, mille kõrval olev tee on 1650 m kõrgusel. Seega täitsa paras ja kohutavalt mõnus ronimine – ehe mägirada, vulisevad ojad ja tasapisi teede serva tekkiv lumi.

Encamp-teel__les.jpgAndorra_102.jpg

Järve äärde jõudes hakkas sadama – kõige pealt vihm, siis rahe ja siis lumi. Õnneks oli seal kena söögikoht, kus saime suurema saju möödumist oodata, kahejalgsed veidi keha kinnitada ja meie söögikoha koertega aega veeta. Jah, ka seal olid oma koerad. Üks neist tuli meid veel saatma ka ning temaga koos said tehtud ka mõned kiiremad tiirud ja ühtlasi käisin ma ka mägijärves ujumas ära.

Restorankoer.jpg
Engolaster..-Aglaia.jpg
Engolaster.._ujumas.jpg

Encampi tagasi minnes valisime linna serva pidi, aga kõrgel piki mäekülge kulgeva tee – see oli peale ülesronimist ning enne allaronimist igati mõnus vaheldus ja pealegi veel huvitav ka – kohati päike aga kohati pilved, millest tuli sõna otseses mõttes läbi kõndida – pilve sees siis selgus kas parasjagu on vihm või lumi või... See oli nii kummaline - kui rada juhtus keerama, siis võis näha, kus pilv läbi saab ja kord kiirustasime vaid väikesesse tunnelisse vihmavarju ning avastasime, et vaid mõne meetri kaugusel tunneli teises otsas on ilus ilm. Ja loomulikult ei puudunud meie jalutuskäigult ka paks lumi, mis juba teist päeva mõjub meie kahejalgsetele imelikult – nad räägivad kogu aeg videokaamera vajalikkusest... Selle ca 10 km jalutuskäigu lõpuks saime veel kaela korraliku äikesevihma.

Andorra_247.jpgAndorra_289.jpg

Õhtul peale kuivamist ronisime Encampi oru teisele küljele vaatama vana 12.saj pärinevat kirikut, kindlust ja maju. Aglaia arvas, et tegelikult võiks Eesti kodu vabalt maha müüa ja hoopis seal renoveerimistöid alustada – ta leidis seal hämmastavalt häid vaatluspunkte ja ütles, et tunne on väga kodune. Katri ja Janek hakkasid vahepeal arvama, et äkki on Aglaia liiga väsinud, et muudkui tähtsa näoga istub või lamab... Aga noh lõpuks jõudis isegi neile kohale (umbes siis kui Aglaia juba mitmendat korda peale alla minekut uuesti pikalt üles mäkke jooksis, et head vaadet nautida... ), et tegelikult oli seal lihtsalt jube tore olla :)

Andorra_405.jpg

16. aprill

-3 ... +18C sõltuvalt meie asukohast ja kohati päike, kohati vihm

Hommikul pakiti hotellis asjad kokku ja öeldi, et tuleb pikem sõit. Poleks väga ära minna raatsinudki – nii mõnus ja kodune oli seal olla.

Hotell_Paris.jpg

Et päeva positiivselt alustada, siis Andorrale head aega ütlemiseks sõitsime Grau Roigi hommikusele talvisele jalutuskäigule (2100 m üle merepinna), kahejalgsete puhul rohkem hommikusele sissevajumisele...

Hommikune_..ajumine.jpg

Seal oli lihtsalt uskumatult palju lund ja kõige tipuks veel korralik lumesadu ka... Miks me ometi Andorrast ära minema peame!?!

Grau_Roig4.jpggrau_roigx.jpg
Grau_Roig2.jpgGrau_Roig3.jpg

Edasi sõitsime tagasi Prantsusmaale ja piki Püreneede serva Biskaia lahe poole. Ilmselt pole vaja öelda, et aknast välja vaadata oli huvitav kogu meie reisiseltskonnal.

P_reneed_198.jpg

Järgmise peatuse tegime pisikeses imeilusas kohakeses nimega Sauveterre-de-Bearn. Ilmastikuolud olid pisut muutunud...

P_reneed_200.jpg

See oli üks kummaline linn, sest miskipärast oskasid kõik inimesed inglise keelt - see on Prantsusmaal ülimalt ebatavaline. Seega meie Aglaiaga muutusime tavapärase c'est bon ja magnifique asemel äkki beautiful ja huge’ks nii kui inimesed taipasid, et meie kahejalgsed pole prantslased.

Edasi sõites tekkis mõte, et põikaks korra Hispaaniasse. Selleks tuli kasutada väikest käänulist mägiteed otse läbi Püreneede, läbi Ibaneta läbikäigust 1057 m kõrgusel merepinnast, kus asub mälestusmärk, mis püstitatud kuulsa lahingu auks – millest tehtud ka Rolandi laul, teate küll see prantslaste eepos. Igatahes aastal 778 peeti seal baskide ja frankide vahel maha ajalooline lahing, mille baskid võitsid ja noh selle koha peal sai Roland surma. Hiljem pidasid nad samas kohas maha veel kaks lahingut ja noh see kõik viis tollal baskide kuningriigi tekkeni ja tänapäeval... teate küll ju, et mõnedele baskidele meeldivad kangesti lõhkeained.

Koht ise oli väga kena ja jalasirutamiseks igati sobiv, kuigi peale Andorras käiku tundus see mitte mäe vaid künkakesena...

P_reneed_233.jpgP_reneed_217.jpg

Sealt edasi Roncesvallesse, mis on ajalooliselt tähtis koht ja asub kuulsal Santiago de Compostela palverännaku teel. Seal peatusime vaid korra ja võtsime suuna edasi Irati metsadesse. Vot see oli juba midagi – nii palju metsloomi korraga pole me Aglaiaga isegi unes mitte näinud – kitsed, terve kari punahirvi, hiired ja muidugi suur hulk igasugu kodustatud rohusööjaid metsaservas. Mõtlesime, et seal võiks rahulikult ära elada, aga kahejalgsed on imelikud, arvasid, et tegelikult nad õhtuks kitse- ega hirvepraadi ei taha, hiirtest ega lammastest ka huvitatud pole ja üleüldse ei meeldinud neile ka meile jahiks vajalik karvalõhnastus (noh, et rohusööjad meie lõhna ei tunneks). Meil Aglaiaga oli tore ikkagi, aga miskipärast olid kahejalgsed pisut närvilised (eriti potentsiaalsete õhtusöökide läheduses) ning sealne jalutuskäik lõppes Aglaia jaoks veeprotseduuridega parkimisplatsile paigaldatud joogivee võtmise koha juures ja kogu jahikavalus pesti maha. Saa sa neist kahejalgseist aru.

P_reneed_315.jpgP_reneed_329.jpg

Irati metsas sai päev otsa ja kuna sõit läks Püreneede Prantsusmaa poolsele küljele tagasi, siis keerasime ennast Aglaiaga sõidu ajaks mõnusalt magama. Ainus, mis meie und korra häiris, oli üks hispaanlane, kes oli suutnud oma auto pimedal mägiteel katusele keerata ja kahejalgsed läksid uurima, kas temaga on kõik ikka korras. Selgus, et ta oli lahti saanud vaid autost ja ise terve, nii et ütlesin talle suht kurjalt, et ei ole mõtet mägedes kihutada ja magasin edasi kuni jõudsime uuesti Hispaaniasse, täpsemalt Baskimaale, Iruni linna ja hotelli. Kiire öine jalutuskäik ja nüüd lähen magama, sest homme vaja varakult edasi rännata.

Posted by Naksitrall 15:55 Archived in France

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint