A Travellerspoint blog

Ebaõiglus, puhkus ja õppetund

Et jälle kole pikka vahet ei jääks, panen kirja, mis vahepeal toimunud on. Midagi väga erilist nagu polegi, aga noh.

Viimase blogi sissekande järel juhtus see, mis on novembri lõpus juhtunud juba viimased 4 aastat – Aglaia muutus (tagasihoidlikult väljendudes) eriliselt veetlevaks ja Katri-Janek muutusid eriliselt vastikuks. Ükskõik kui väga me Aglaiaga ka ei kinnitanud, et me tahame koos privaatselt aega veeta, ikka hoiti meil silm peal ja vahepeal ei lastud meid üldse kokku – üks õues, teine toas ja öösel mindi lausa niikaugele, et üks meist pidi puuris magama... Kogu selle ebaõigluse ainus põhjendus oli (nagu ikka), et me mõlemad oleme Prince lapsed ja pealegi polevat neil mingit plaani kasvatajaks hakata. Fakt on see, et koeramaailmast ei tea nad mitte kui midagi ja lõppude lõpuks oma kutsikaid kasvataks ju ikka meie ise! Mitte kuidagi ei õnnestunud neile aru pähe panna ja proovisin ma kõike, tõesti kõike. Isegi politsei kutsusin välja selle halva kohtlemise peale... Tulidki ilusti kohale, uurisid Katrilt, et mis lahti on, et miks ma õues urisen, ulun ja vahepeal nutan (ma muidu ei ole selline, aga see ebaõiglus...). Ja kujutate ette, Katri tunnistas kogu oma kuritegeliku käitumise täiesti ausalt üles ja politsei selle asemel, et tal käskida kohe selline õudus lõpetada, soovis talle hoopis naeratades ilusat jõulukuud!!! Kohutav.
Paar päeva enne minu sünnipäeva, hakkas kahejalgsete vastik olemine üle minema ja meil Aglaiaga lubati jälle koos olla, kuid selleks ajaks oli päris õige aeg juba möödas.

Päriselt lootust kaotanud ma siiski veel pole, sest arvestades, et siin võivad inimesed väga kõrgetasemeliselt kaevata selle üle, et talvel läheb vara pimedaks, tänavakivides on praod ja kingad saavad vihmaga märjaks ning vargaid liigub isegi valges, siis... ma natuke uurin ja loodan, et siin on olemas mõni misiganes volinik või õiguslane, kes selle kohutava diskrimineerimisega võitlema hakkab, kui ma avaldusele piisavalt käppi alla saan.

Minu sünnipäeva tähistasime sel aastal Eesti suunas sõitma hakkamisega ja see oli tore. Kuskil Poola keskosas hakkas tunduma, et sellest tuleb tõeline talvepuhkus – miinuskraadid ja lumi, Lõuna-Eestigi oli täitsa lootustandev. Viimsisse kohale jõudes selgus, et meie aias saab vabalt veevanne nautida ja lumest polnud jälgegi... Õnneks veidi külmemaks siiski läks ja korra nägime oma aias ka lume ära, aga see kadus sama kiiresti kui Belgias lumetormi järel.

Eestis käik ebaõnnestus pisut, sest suutsin kohe esimese päeva õhtul tobedalt oma käppa nikastada ja seepärast jäi nii mõnigi käik käimata (nüüd on kõik muidugi jälle korras). Aga ühtteist toredat jõudsime siiski teha – vaatasime üle enamuse kahejalgsete sugulasi ja kolasime natuke mööda Eestimaad ka.

Aastavahetusel käisime tuttavate uut elamist vaatamas – st elamist vaatasid kahejalgsed, meie vaatasime viirpapagoisid. Jube vahvad linnud olid, aga meile ei pidavat neid kunagi tulema, sest neile meeldib varahommikul sädistama hakata ja meie kahejalgsed ning varahommikune sädistamine hästi kokku ei sobi. Ilutulestikku käisime ka vaatamas ja saime mingil imelikul põhjusel kõigilt kiita, et me üldse ei karda... Aglaiale algas aasta 2009 tõelisse paradiisi sattumisega – naabermajas oli pidu, mille külalistest ca pooled olid lapsed ja neil olid vanemad kellele koerad väga meeldivad ehk Aglaia sai korralikult ja palju pai ja sügamist ja vorsti ja... ega ma ka ilma jäänud, aga nii palju ma seda ei naudi kui Aglaia. Pealegi mul oli natuke tähtsamaid tegevusi nagu nt uusaastatervituste jätmine puudele. Hommikul Aglaia õnn jätkus, sest selgus, et ka meie peol oli ühel sõbral tema väike laps kaasas, õhtul ta juba magas. Ta oli küll veel nii väike, et pai ta eriti ei teinud veel, aga masseeris küll mõnusasti... eriti hoolikalt minu saba.

Külas jõudsime käia ka minu emmel ja õeraasul ehk siis Grislil ja Amuletil. No Sanpo oli ka noh, aga mind temaga eriti kokku ei lastud. Räägiti, et poisid ja tüdrukutel ikka veel head lõhnad jne. Ma küll arvan, et pigem kardeti, et kui saame pead kokku panna, siis hakkame seda diskrimineerimisavaldust kirjutama, sest niipalju jõudis ta mulle öelda, et temaga sama pahasti käituti, ometi pole ta Grisliga mitte mingit pidi sugulane ja Marge on minu kasvataja...
Grisli_ja_mina.jpg
Grisli ja mina

Mina_ja_Amulet.jpg
Mina ja Amulet

Aglaia_ja_Sanpo.jpg
Aglaia ja Sanpo

Ja loomulikult käisime ka Nõval. See on minu ja Aglaia jaoks eriline paik – kohe täitsa kutsika tunne tuleb seal alati.
N_va1.jpg

N_va2.jpg

Peale Nõva, käisime korra veel ka Tartus Katri õe perel külas. Seal oli ikka natuke talve ka. Aga selle külaskäigu kõige toredam osa oli see, et meie kõige noorem sugulane Margaret, kes tänu oma naabrite sakslastele pisut koeri pelgas (kaugelt meeldisid enne ka), sai sellest üle ja veendus, et erinevalt neist naabritest oleme meie Aglaiaga täitsa toredad. Olime mõlemad ilusti vaikselt pikali ja ei läinudki väga palju aega, et ta teeks seda, mida kõik meie väiksed kahejalgsed sõbrad-tuttavad teevad...
Margaret_ja_Argos2.jpg
Margaret ja mina

Ainus, millest tõsiselt kahju on, on see, et Aglaia sugulased jäid seekord üle vaatamata. Noh mind isiklikult oleks kõige rohkem huvitanud Lonni nägemine, sest mäletan, et vähemalt üks aasta oli tema üliveetlev Aglaiast veidi hiljem... Aga isegi kui see tore aeg ka läbi oleks olnud, näha oleks ikka tahtnud kõiki.

Kolm nädalat „talve“puhkust sai igal juhul kiiresti otsa ja tegelikult arvestades, et ärasõidu päeval sai aiast jälle paras ujula, siis polnudki kahju minema hakata. Sõidu ajal tekkis tunne, et oleme teelt eksinud ja kogemata põhja poole sõitnud, sest mida kodust eemale, seda külmemaks ja lumisemaks läks. Saksamaal ja Hollandis oli kohati isegi -11 C. Meie Belgia-kodus nii külm muidugi polnud, aga ilusti -5 ̊C ja ca 10 cm lund oli küll.
Talv_aias.jpg

Talv_aias2.jpg

Ja, mis eriti tore, seda jagus veel paariks päevaks ning isegi Tervurenis, meie kodumetsas, oli täitsa talv.
Talv_Tervurenis_030.jpg

Rohkem nagu midagi väga rääkida polegi... või siiski. Üleeile so neljapäeval veendusin ma, et ei hakka kahejalgsetest vist kunagi päriselt aru saama. Ilm oli ilus – päike ja mõned soojakraadid. Läksime metsa oma tavapärasele ringile. Kui tiir tehtud sai ja autosse suundusime, siis nägin veidi enne parklat metsas üht väga huvitavat puud (suvel seda ei kasutatud, aga nüüd kui lehed maas, on see ideaalne infotahvel, sest asub ühe madala ja porise koha keskel nagu saarekesel ja inimesed sinna ei trügi). Mõtlesin, et lippan korra vaatama, las Aglaia läheb niikaua autosse ja Katri saab ka ilusti need tobedad rihmad, mida ta ikka kaasa tassib ära panna ja... Äkki märkasin, et autol uks kinni, mootor töötab ja juba nad liiguvad ka. Jooksin kiiresti parklasse, et ega te ometi mind maha jätta ei kavatse. Katri jättis auto seisma, tuli välja, rääkis midagi õppetunnist, hakkas küljeust lahti tõmbama ja... kostis väike klõbin. Katri kõndis tiiru koos minuga ümber risti keset parkimisplatsi seisva auto, katsus uksi ja kõik olid kinni... Helistas siis Janekile, kes pidi kodust puldi tooma, sest teisi võtmeid sel autol pole. Tunnike (see oli seal parkimisplatsil täitsa huvitav, sest tutvusin kõigi jalutama tulevate ja äraminevate koertega) hiljem oli Janek koos ühe tuttavaga kohal ja teatas, et pult vist ka autos sees ja, et minu jaoks teise rihma unustas ta kodust kaasa võtta. Ma korraks juba rõõmustasin, et saan veel lõbusalt aega veeta, aga ei midagi, kästi mul hoopis lamada ja paigal püsida ning üritati auto ust muukida. Õigeid vahendeid muidugi polnud, helistati mingisse firmasse, kes uksi lahti teeb ja selle eest 200€ tahab (noh selle eest aasta jooksul igasugu muud kummalised õppetunnid on oluliselt odavamad) ning saab tulla alles paari tunni pärast... Vahepeal tekkis neil isegi mõte, et lööks akna sisse, aga Aglaia ju sees ja võiks ehmatada ning jumal teab, millal Belgia teeninduskiirust arvestades uue klaasi saaks... Nii me siis ootasime ja ootasime ja lõpuks pimedas jõudis see õigete vahenditega mees kohale, tegi ukse lahti ja sõitsime koju... Terve selle seal passimise aja kui ka kojusõidu, ma muudkui nuputasin, et miks inimesed endale nii kalleid ja imelikke õppetunde teevad... või noh kui Katri tahtis väga teada, mis saab siis kui kõik autouksed on lukus ja ta ise autoga kuskil metsas... no ta oleks ju mind ja Aglaiat võinud enne ära koju viia...

No nüüd on küll selleks korraks kõik .

Posted by Naksitrall 02:29 Archived in Belgium

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint