Jüütimaa

Kuidagi märkamatult on eelmisest sissekandest blogisse möödunud enam kui 4 kuud. Põhjus, miks ma üldse kirjutanud pole, ei ole mitte selles, et vahepeal oleks kole igav olnud, vaid just vastupidi. Juulis tutvustasime Katri sugulastele Belgiat ja selle ümbrust ja noh eks me oleme juba nii „kohalikeks“ muutunud, et paljud asjad, mis varem tundusid erilised, on nüüd juba täitsa tavalised. Augustis käisime Eestis puhkamas ja nii Aglaia kui minu sugulastega kohtumas, septembris oli kuidagi tihedalt näituseid ja oktoobris... Oktoobris selgus, et ma ei pääsenudki sellest kuramuse puugihaigusest ilma tüsistusteta. Õnneks soovitas arst liikuda palju, aga mitte liiga pikalt ja seega on turismireis autoga just täpselt sobiv. Kirjutangi nüüd oma viimasest reisist.

Eelmisel nädalal mõtlesime Aglaiaga, et Katri on nädalapäevad segi ajanud. Hakkas teine neljapäeval kotte pakkima ja rääkima, et jah, homme lähme Jüütimaale. Reede hommikul aga Janek tööle ei läinud ja hakkas hoopis asju autosse tassima – meil oli Aglaiaga kohe selge, et ilmselt tuleb pikem sõit, sest muidu võetakse ju ainult seljakott fotoka jms-ga kaasa, aga riidekott on alati paljulubav. Sättisime ennast ilusti Aglaiaga ukse ette, et meid mingil juhul maha ei jäetaks ja õige varsti oligi minek. Sõit oli päris pikk, aga sellest pole midagi – kõige magusam uni on ikka mõnusalt kiigutavas ja surisevas autos ja kui uni ära läheb, siis võib vabalt ka aknast välja vaadata.

Üks ärev hetk oli sõidu peal ka, ca 700 km pärast kodust lahkumist hakkas Katri mõtlema, et tema jope ripub ilusti kodus nagis... Jõudsime juba Aglaiaga arvama hakata, et noh nüüd on kolamised kolatud, aga õnneks nii siiski ei läinud, eks Katri hiljem turtsus veidi ja jorises, et sai pisut külma. aga kes siis käskis kasuka koju jätta – meil Aglaiaga ei tuleks mõttessegi karvu maha unustada.

Valget aega on praegu kole vähe – õnneks, sest meil Aglaiaga pole mingit probleemi pimedas rändamisega ja siis fotokaga väga ei häirita ka. Igal juhul läbi suuremate ja pisemate ummikute Saksamaal jõudsime õhtuks Silkeborgi. Kuna kell oli alles vähe, siis kolasime veidi ka linnas ja pisut ka sealt algavatel metsaradadel ringi, hiljem läksime kohvikusse vett jooma ja kahejalgsed said pisut ka puhata ja kohvi juua. Kahejalgsetel muidugi oli õhtul linnas jalutades probleem, et liiga pime ja ei näe, aga noh pole midagi teha, neil on ju juba kord sellised täiesti kasutud ninad – meil Aglaiaga oli tore ja pärast hotellis tuli veel mängutujugi peale ja pärast kohe väga hea uni.

Katri noris, et oleme ikka tõesti nomaadkoerad ja meie pere esituristid, sest me alati rõõmustame, kui saab kuskil kolada ja hotellis ööbida, sest see tähendab ju, et kolamine jätkub ka järgmisel päeval. No norigu kui tahab, sest tegelikult me ju olemegi oma juurtelt rändurid (no ja Radissonis ööbimise vastu pole reeglina midagi ka inimestel ).

Järgmisel hommikul sõitsime Herningisse näitusele – teadsime, et ega sinna väga mõtet minna pole (ikka selle puugi pärast), aga kuna võimalik, et see jääb üleüldse minu viimaseks näituseks (ikka selle puugi pärast), siis otsustasime ikkagi ära käia, pealegi selle maa näitused olid meil ju veel nägemata. Näituse koht ise pidi Skandinaavia suurim messikeskus olema, nii et see oli juba ise vaatamist väärt. Ümber näitusehallide oli suisa 15000 parkimiskohta, nii et kohale jõudes tundus algul, et kedagi polegi (autod olid lihtsalt teiselpool messikeskust. Näitusel oli uskumatult palju ruumi, tõesti uskumatult palju – ühes hallis (nt Virumaa näitustel on enamasti kõik ringid sellisesse ruumi kokku surutud) oli kõigest 4 ringi. Olenemata suurest hallist, oli näitusel kahjuks veel peale meie ainult üks tiibetlane, aga tore oli see, et ta oli Eestist. Seega oli Katril-Janekil vahelduseks mõnus ringi ääres eesti keeles rääkida ja noh võit läks ka nö omadele . Meil iseenesest väga lõbus polnud kuivõrd minu arvates on näitused ikkagi koertele suhtlemiseks loodud ning seekord polnud nagu väga kellegagi suhelda, sest ruumi oli niiiiiiii palju. Pärast müügilettide vahel ikka õnnestus veidi tutvuseid ka sõlmida.

Katri demonstreeris kenasti ka kui hävitavalt mõjub Belgias elamine tema geograafia ja pikkusühikute teadmisele, sest esimese hooga teatas ta selle tiibetipoisi pererahvale rõõmsalt, et „me elame siinkandis“... Tegelikult on sealt Eestisse maad mööda peaaegu sama palju maad kui Belgiasse. Noh ainus, mis teda vabandab, on, et siin see 900 km on veidi lühem maa kui nt Eestist Leetu sõites – noh siin ju kiirteed.

Taanis on näitustel selline süsteem, et tulema peavad kõik koos, sest keegi täpselt ei tea, millal tema ring on, aga ära võib minna kohe kui ringis käidud, kui just TP-d ei saa. Seega peale ringi ja väga mõnusaid eestikeelse jutuga paisid võidupoisi perenaiselt asutasime ennast edasi põhja poole sõitma. Sedapuhku oli sihiks muistsete koerte (nende kahejalgseid kutsuti viikingiteks) uhkeim ja suurim elupaik – Aggersborgi ringlinnus. Vägev elamine oli neil koertel tollel ajal küll – sisemine diameeter 240 meetrit ja imeilusas kohas Limfjordi ääres ka veel. Tänaseks seal järgi vaid tõesti ringikujuline vall ja linnuse põhiteed, aga asjast sai täpsemalt aimu näitusel, et kuidas muiste ikka elada osati.

Sealt edasi viis meid tee Taani kõige põhjapoolsemasse linna Skagenisse. Skagen on vahva väike kollaseks krohvitud majadega turismilinnake. Kuna november pole just eriline turismihooaeg, siis esialgu tundus linn täiesti välja surnud. Panime asjad hotelli ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kahejalgsed arvasid, et teeme vaid väikse tiiru ja jätsid isegi fotoka maha. Ja sellest oli tegelikult kahju. Linn oligi suhteliselt inim- ja koeratühi, aga ühelt tänavalt leidsime kõrtsi, mis kindlasti ei olnud turistidele mõeldud, vaid rohkem selline kohalike koht. See oli eriline koht, sest lisaks sellele, et neil oli olemas korralik päevinäinud koerakauss (mis tundub Taanis iga korraliku kõrtsi või kohviku inventari kuuluvat), oli selles kõrtsis leti taga olemas ka kenasti kotitäis Pedigree maiustusi, mida sealt lahkesti täitsa tasuta jagati. Üldiselt ma sellistest asjadest eriti lugu ei pea, aga noh, kes see enne kõrtsi tervisetoidu pärast läinud on, nii et sõime Aglaiaga mõlemad. Inimesed olid väga toredad ja suhtlemisaltid ning ei ehmunud isegi siis kui ühele habemega papile kõvahäälselt selgeks tegin, et ta juba küllalt joonud ja mingu parem koju. Just siis kui inimestega suhtlemine ära hakkas tüütama, tuli kõrtsi ka üks kena kohalik valge-pruunikirju tütarlaps. Algul oli ta kole häbelik, aga mida aeg edasi seda aktiivsemaks suhtlejaks ta muutus. Igal juhul oli kohe päris kahju kui tuli head taani kesvamärjukest tarbinud ning ära väsinud pererahvas tagasi hotelli viia.

Hommikul läksime vaatama seda kohta, mis meid nii kaugele põhja tõi. Greneni neem on Taani kõige põhjapoolsem koht, kus saavad kokku Põhjameri ja Läänemeri ehk siis ühel pool Skagerrak ja teisel pool Kattegat - noh mõned loevad Kattegati lahte ka Põhjamere osaks ja kohalike meelest pole see üldse kummagi osa, aga meile meeldib mõelda, et käisime Läänemere ääres. Grenen - vot see oli üks vahva koht – tohutult tugev tuul, ilus puhas liiv, vahused lained omavahel kokku põrkamas. Pererahvas ilma osas just meie vaimustust ei jaganud aga ega meie süüdi ei ole, et nad sellised karvutud on. Aglaia võttis nii Kattegatis kui Skagerrakis hoolimata külmast ja tuulisest ilmast ette ka väikesed veevannid ning Läänemere poolt harjumusest isegi lonksukese vett, aga ei see oli ka ikka liiga soolane – merevee maitsmiseks tuleb ikka Eestisse tulla.

Greneni tipp paistab pildi paremas ülanurgas

Edasi enam ei saanud

Jalutasime veel natuke rannas, leidsime vahvad lainemurdjad. Pildid on udused veest – vihma ei sadanud, aga Läänemere poolt oli väga kõva tuul ja fotoobjektiiv oli hetkega üleni pisikeste veepiiskadega kaetud. See on imeilus koht, kus on mõnus ringi joosta ja tuulega võidelda, aga seda vist ongi mõistlik külastada mitte turismihooajal, sest hoolimata sombusest, külmast ja tormisest ilmast oli seal inimesi päris palju ning ilmselt suvel võib juhtuda, et merd on inimeste tagant raske näha.

Väga tugev vastutuul

Nii tugev tuul, et peaaegu õnnestus Eesti lõhnu nuusutada

Mõned km lõuna poole Skagenist jääb üks kirik õigemini kirikutorn– Den Tilsandende Kirke – see jäeti (tundub, et koerte jaoks) metsa maha kuningliku dekreediga 1795, kuna jooksev liiv oli enamuse kirikust maha matnud. Täna on seal näha kenasti vaid valge kirikutorn ja ei saa salata, et sellel kirikutornil on väga huvitavad nurgad (kohalikud koerad käivad sealsetel matkaradadel, mis kõik kirikuni ka jõuavad, oma kahejalgseid jalutamas ja jooksutamas). Seal oli kohe päris vahva jalutada – kuidagi nii tuttavlikult kodune tundus kõik – männid, kanarbik,põdrasamblik...

Ilm pööras seal kiriku juures päris ära ja kohutavale tuulele lisandus ka vihm. Seega otsustasime tagasi lõuna poole sõita, et ehk seal ilm parem ja nii oligi. Leidnud lõuna poolt ilusa ilma – isegi päike tuli välja – asusime taas viikingikoerte radadele. Käisime Jellingis, kus olid muistse paadikujulise kiviringi ehk kivilaeva jäänused, mille keskel seisis kaks vana ruunikivi – suurim neist oli Taani kuninga Harald Sinihamba püstitatud ning seda peetakse Taani riigi alguseks.
Uurisime Aglaiaga neid kive kohe põhjalikult (põhjalikumalt kui meie kahejalgsed). Sinna oli kirjutatud:
haraltr : kunukR : baþ : kaurua
kubl : þausi : aft : kurm faþur sin
auk aft : þąurui : muþur : sina : sa
haraltr (: ) ias : sąR * uan * tanmaurk
ala * auk * nuruiak

• auk * t(a)ni (* karþi *) kristną

... see on nüüd ruunikiri ümberpandult tänapäeva kahejalgsetele arusaadavates kirjamärkides, aga allolevalt pildilt võib ka otse ruunikirja lugeda - head lugemist

Sealsamas oli veel ka kaks moundi (otsast oli vaade päris hea muide), mis püstitatud muistse kahejalgse ehk viimase nn viikingikuninga Gormi matmiseks, lisaks oli selle kuninga poeg noh seesama Harald kõige selle keskele ruunikivide kõrvale püstitanud kiriku, et oma isa hiljem ristiusu kombekohaselt ümber matta. Oeh kui keeruline ja arusaamatu see kahejalgsete maailm teinekord on... See koht ei olnud tegelikult meile Aglaiaga ülearu huvitav, kuna kirikute ümber teevad kahejalgsed ju ikka surnuaia ja siis peab jube korralikult käituma ja kahejalgsed endale rihmapidi kaela kinnitama.

Järgmine viikingikoertega seotud paik, Klebaek hoje, oli palju toredam, seal oli ka kaks väiksemat pronksiaegset moundi ja ruunikiviga kivilaev. Juba tee sinna oli elamus omaette, sest me pole peale Eesti puhkuse lõppu kohanud ühtki kruusateed, sest no Belgias ja selle ümbruses neid lihtsalt pole. Pealegi seal ei pidanud kahejalgseid rihmaga endale kaela kinnitama. Tundus ka, et selle kandi kohalikele neljajalgsetele meeldib seal kogunemas käia. Kivilaeva kivid olid seal meile Aglaiaga palju huvitavamad. Aglaia sai läbi põõsaste ka hobuseid uudistada. Mina nendeni ei jõudnud, sest unustasin ennast selle kivilaeva juurde nii kauaks, et oleks peaaegu autost maha jäänud (alles mootori käivitamise hääl pani mind ringi vaatama).

Lõpetuseks käisime veel ka Taani kõige vanemas linnas nimega Ribe. Esialgu olime selles linnakeses väga pettunud, sest no mingist külalislahkusest polnud juttugi. Kõige esimese asjana kohtasime seal üht kaunis ebasõbralikku kohalikku...

Aga pisut ringi vaadates selgus, et seal on ka sõbralikke kohalikke. Ja nii oli päris huvitav sealses vanalinnas väike tiir teha, pealegi oli seal ka ilus jõe, saare ja sildadega park, milles ööpimeduses linnakülastuse lõpetuseks ringi jalutasime.

Ning oligi valge aeg jälle otsas ja kahtlaselt hakkas sealgi tuul tõusma, nii et otsustasime, et sõidame parem ära koju, et siis saab Janek kulutada esmaspäeva puhkusest puhkamiseks. Sättisime ennast Aglaiaga mõnusalt autosse magama, aga sõit sai kahtlaselt ruttu otsa. Selgus, et olime jõudnud ühte kenasse Saksa linnakesse nimega Lübeck. Pühapäevaõhtule kohaselt oli linnas üsna vähe inimesi liikvel. Iseenesest oli see täitsa tore linn – infot oli nii palju igal pool, et kohe igal tänavanurgal ja iga puu juures oleks tahtnud pikemalt peatuda, aga noh need kasutu ninaga kahejalgsed olid hoopis pahased, et silte kole vähe. Igal juhul said nad ka lõpuks kõik neid huvitavad majad üle vaadatud ning meiegi poseerisime Lübecki raekoja platsil.

Esmaspäeva varahommikuks olime jälle oma Belgia kodus tagasi ja arvestades, kui tormine oli ilm kuni teisipäevani, siis ilmselt oli koju sõitmine õige otsus. Jüütimaa oli igal juhul üks väga tore koht ja meile Aglaiaga lubati, et sinna või no vähemalt Taani lähme me kindlasti veel.